Head uudised

/ mai 31, 2011/ Inimesed & ühiskond/ 1 kommentaari

Alati on tore kuulda uudiseid, mis on head uudised. Ja eile, esmaspäeval neid hästi vähekene ka oli.
Kõige paremad uudised olid sõbrast, keda eelmise nädala kolmapäeval tabas oma kodu toas kokku kukkumine. Õnneks olin talle mõned päevad varem lubanud, et külastan teda kolmapäeval, kuigi sel päeval üles ärgates ei viitsinud ma kohe minna. Küll oli hea, et mõtlesin ümber. Tema juurde jõudes leidsin ta maas lamamast, vasak silm vigane, suu niiöelda viltu peas (ehk üks suu pool allavajunud) ja osalise kõnevõime puudusega, mistõttu oli tema räägitust väga halvasti aru saada (kirjutasin sellest postituses “Halvad uudised”).
Käisin teda neljapäeval haiglas vaatamas, kus ta ei suutnud esialgu kuidagi meenutada, kes olen, kuid lühikese aja (ehk 30 sekundit – 1 minut) möödudes tuli talle meelde. Samuti rääkisin enne lahkumist tema raviarstiga, kes rääkis, mis arvatavasti oli juhtunud ja mistõttu ta omas kodus maas lamas – mu head sõpra tabas ajuinfarkt, mille sümptomiteks on ühe kehapoole halvatus, suunurga allavajumine, mistõttu on inimesest raske aru saada, mäluhäired ja veel mõningad sümptomid. Minu sõbral olid kõik need, kuigi teda aidates neist osasid ma ei teadnud. Arstiga rääkides sain ka aru, miks teda püsti aidates tal jõudu ei olnud, miks ta jalgu alla ei saanud. Esimese külastuse ajal oli tema jutust endiselt raske aru saada, silm oli vigane, samuti näis ta olevat väga väsinud, ent jutt, mida ta korra rääkis, jättis mulle sügava kahtluse, et sõpra varsti enam ei ole, kuna unenäos olevat ta läinud tagasi koju, oma sünnikoju, kus ta on sündinud ja veetnud oma lapsepõlve. Olin halbadest uudistest veel halvemateks uudisteks valmis.

Samuti käisin vaatamas teda ka eile. Minu suureks rõõmuks on sõbra tervis läinud paremaks. Silm on terveks saanud, samuti on arusaadavalt paranenud tema kõnevõime. Temaga täna juttu ajades sain sõbra jutust hästi aru, kuigi niipalju on siiski muutunud, et tal võib olla ajukahjustus, kuna kohati rääkis ta segast juttu. Kuid ei ole viga, tema seisundi tõttu andestame talle. Siiski on tal vist üks kehapool piisavalt tugevalt kahjustatud, mistõttu pidin kutsuma õe, kuna sõber soovis keerata teist külge, kuid see iseseisvalt ei õnnestunud. Õde tuli, aitas ta vist parema (või oli see vasaku :hmm:) külje peale, ja rääkisime oma jutte siis edasi.

Eile nii 20 minti enne üheksat käisin Rae poes, kust ostsin taaskord Saaremaa Lemmikviinerit ja makarone singiga, et need hiljem, võib-olla homme pannil soojaks teha, lisades peale panni peal soojendatud guljašši, mida kahjuks Kuressaares Aia tänava Saastamarketis ei müüda
Ajasin tuttavaga veidi juttu ja enne poest lahkumist üritas üks turske juusteta mees saia virutada, jõudes sellega juba õue, ent mulle tuttav turva sai varastatud toote tagasi, kuigi varas pääses pakku. Iseenesest oli vägev. Ma ei ole elu jooksul veel vargust pealt näinud, vähemalt pähe küll hetkel ei tule. Kõige huvitavam on aga see, et vargaks oli sõbra võtmed vinna pannud kiilakas, kelle nimi on Janno, kelle teost ka kolmapäevases postituses kirjutasin, kui arstid soovitasid valmis panna toavõtme, et lahkumisel uks lukustatud saaks. Ühel hetkel aga otsusas Janno võtmed kaasa võtta. Õnneks tal see läbi ei läinud.
Ja õhtupoole, nii poolekümne/kümne ajal käisin Rando ja Evelini juures ning tegime veidi pilte, üritades kasutada fotograaf Andres Jalakase videosoovitusi, kuidas kaamera ees paremini/ilusamalt poseerida nii, et tulemused tuleks head. Kas see õnnestus või ei, otsustage ise, vaadates allpool olevat galeriid.
Ja kes soovib samuti fotograafi videosoovitust vaadata-kuulata, siis minge aadressile www.stuudio.com ning täitke üleval paremas nurgas eesnime ja e-maili lahtrid ja klikake “Telli tasuta videot”.
Ahjaa, kolmanda pildi peal on kuskil koer. Vaadake, kas leiate üles ja lisage vastus kommentaariumisse. Kus võiks asuda pisikene taksikoer?
Sellised olid head uudised eile. Hoiame pöialt, et sõbral tervis veel paremaks läheb.