/ juuni 21, 2016/ Pehmed & karvased/ 0 kommentaari

Suitsupääsuke

Allikas: et.wikipedia.org/wiki/Suitsupääsuke

Küll on kahju, et vanahärra seal üleval pilvede all, peal või kohal  on andnud mets- ja koduloomadele, aga ka lindudele väikese aju veel väiksema ajumahuga, sest igal hommikul linnast tööle ja igal õhtul töölt linna sõites on just väikesed vaesed linnukesed need, kes kuidagi ei taju auto surmavat ohtlikkust. Üritan küll nendele otsasõitu või nende riivamist vältida, kuna nad on üksi või lausa parvedena keset teed, kuid tavaliselt sellest nende kaitsetute loomade elu päästmiseks ei piisa :( Üldjuhul aitab signaal ning lendavad minema, see aga omakorda hirmutab neid veel rohkem kui auto müra ja ajab segadusse, kuhu lennata ja seetõttu lendavad nad vastu autot või saavad muul moel autolt löögi :(
Teiseks on rebased, kuid nendele tundub olevat veidi rohkem mõistust antud, hästi vähekene rohkem. Näiteks mõni päev tagasi hommikul tööle sõites (või oli see töölt koju sõites :hmm: ) ootas rebane teeääres hommiku- või õhtusöök hambus, millal totakas Ailar oma parsaga tee vabastab, et siis ületee saaks punuda :lol: Kahjuks on ka rebased ettearvamatud ja võivad täiesti vabalt nina eest läbi lipsata. Muidugi metssigadest, põtradest ja aeg-ajalt ka kitsedest ja muudest elukatest ei tasu rääkidagi. Nendel kogu aeg kiire, sest ilmselt peavad kindlaks ajaks jõudma Mutionu peole. Ainult et sellelt peolt puudub siil, sest minu ja tema õnneks veel tee peale ette pole tulnud. Olgu ma nende eest kaitstud! Kui nemad ette jäävad ja nendest üle peaks sõitma, siis arvatavasti käib pauk või paugud ja olengi teeääres seismas, sest autokummid on tössid :(
Üksikutel juhtudel on teepeal vaadet nautimas ka koduloomad, enamasti kassid. Mõni päev tagasi oli juhus, kus kass lonkis vaikselt ja rahulikult keset minu suunavööndit samas suunas, kuhu mina läksin. Ja ta liikus aeglasemalt kui tigu. Ja ei lähe eest ära, raisk!
Ühe korra, nii 2aastat umbes, on olnud juhus, kus kraavipervelt uhkes üksinduses ja täiesti ülbelt kõnnib teele kurg. Siiski läks kõik õnneks ja kenasti ning kellegagi, ei autoga, juhiga, kaassõitjatega ega kurega midagi ei juhtunud, sest ta keeras otsa ringi ja läks tagasi teepervele, kust ta algselt tuli. Ka põder on ühe korra pimedas ette jooksnud. Siis oli pääsemine ülinapp, sest suutsin viimasel hetkel reageerida ja temast mööda põigata, kuigi Armsake lõi selle tagajärjel pea vastu klaasi ära. Kuid parem väike müks vastu ukseklaasi, kui kokkupõrge põdraga. Siis poleks arvatavasti auto esiosast midagi järgi, rääkimata inimese tervisest, mis oleks kõvasti kannatada saanud.

Saan aru ja annan selgelt aru endale, et igat looma ei saa auto alla jäämisest päästa, proovi kuidas tahes neist mööda sõita või hoogu aeglustada, aga siiski paneksin kõikidele juhtidele südamele, eriti hulljulgetele kihutajatele, et võtke asja rahulikult ning üritage otsasõitu vältida võimalikult paljudel juhtudel, sest sellega päästate nii mitmegi looma elu.

Jagage postitust

Kommenteeri