«Teha vaid tööd, süüa vaid toitu, kanda vaid riideid – ikka selleks, et mitte puupaljaks jääda»
Eelmisel, 2016.aastal esimese blogijate vahelise jõululoosi idee autor ja selle ellu viia Maryliis, kelle blogi aadressiks on nullkulu.ee, tänavu, 2017.aastal seda enam korraldada ei saanud või ei tahtnud . Ent selleks, et sellist toredat üritust, mis reaalselt annab blogijatele võimaluse leida uusi lemmikuid, saada uusi tutvusi ning paneb aju täistuuridel tööle, mida ikkagi kinkida , mitte raisku lasta, otsustas Mul
Tegelikult ma ei teagi kohe, kas nutta või naerda … Või jätta üldse seisukoht võtmata ja avaldamata . Aga siiski eile tööajal, kui mul selline pisikene pausikene sõidu vahepeale tekkis, mida tekib tegelikult päris mitmeid kordi, mõtisklesin ning otsustasin oma kindla seisukoha ikkagi letti käia, olenemata sellest, keda (või mida) peaksin pahandama, sest ausalt öeldes on mul sellest täiesti pohhui.
Nii… Plika lasteaeda viidud, Crennaga õues ära käidud ja kuivatatud enne tuppa tagasi laskmist, hommikune vorstisepik söödud ja õunamahl peale joodud, teleka- ning arvutiekraan ekraani puhastuslappidega puhastatud, “Muinasjutu Mets” ja “Up Where We Belong” kuulatud. Lisaks veel võtsin seinalt maha paberi, mille peale kirjutatud puhas möga, mis absoluutselt kedagi ei koti (vähemalt mitte mind). Nüüd aeg iseendale. Kuulan siin vaikselt
Avastasin mõned päevad tagasi Tikri Päevaraamatust 6 Malluka poolt esitatud küsimust, millele Tikrike, kelle meelest tuleb täiuslikkuse saavutamiseks hoolida rohkem, kui mõne arvates mõistlik oleks, riskida rohkem, kui mõne arvates vajalik oleks, ning unistada rohkem, kui enamiku arvates praktiline oleks, milledega isegi nõustun, endalegi üllatuseks, lahkelt ja viisakalt vastu tulles vastas. Et mis siis ikka, leidsin lühikese mõtlemise järel, miks