Näib, et viimasel ajal ilmub mu sulest muinasjutte rohkem kui Vändras saelaudu toodetakse. Siin minu teine, mitmeid kordi muudetud ja varem avaldamata muinasjutt, millel nimeks “Nohu” (kellega meist kõik elu jooksul ka kokku puutuvad) ning mille kirjutamiseks sain inspiratsiooni oma varasemast postitusest, mis avaldatud samuti “Nohu” nime all. Tegelikult valmis selle muinasjutu esmaversioon enne “Piparkoogi heategu”, kuid täna sai see
Kunagi väga ammu elas igihaljas jõulupuude sees hubases kuuseokste vahel olevas korteris Glasuuritud Piparkook. Ta oli talvine piparkook, kes suviti magas ning talviti üles ärkas. Ta oli kena pruunikas ja maitsvalt krõbe Piparkook, peale kantud glasuur oli igal aastal erinevate värvidega. Sel aastal oli tema särk ja püksid, silmad ja juuksed kollased, kikilips roheline ja suu punane, sest sel aastal lubati
2011.aasta veebruaris, kui otsustasin teha midagi kosutavat oma vaimule ja hingele, mõtlesin välja ka tutvustuse blogi rubriigile “Mupsiku Õhtuköök”. Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, otsustasin rubriigi tutvustusest, mis on loetav siin: mupsiku_ohtukook_rubriigi_kirjeldus.html, teha muinasjutu. Allpool eile, 29. novembril 2012 töö juures kirjutatud ja kaks korda mustandit muudetud muinasjutt. Seda tuleks lugeda keskmise soravusega ja kaasa mõtlemisega, sest see on küll
Täna nägin töö juures Vendade Grimmide muinasjuttu “Prints-Konn” (“The Frog Prince”) 1999.aasta versiooni, mis väga meeldis. Armas ja südamlik lugu printsist, kes kurja nõia poolt on muudetud konnaks. Ühel päeval aga kohtub ta printsessiga, kes kaotab tema tiiki oma kuldpalli. Vastutasuks sõpruse eest on nõus Prints-Konn palli tiigi põhjast ära tooma, kuid neiu petab loomakest ning ei täida antud lubadusi.