«Kui sul on leib laual, tuba soe ja tervis korras, siis pole häda midagi. Ära soiu!»
Täna, 1.oktoobril, on lisaks maailmajulgeolekut ohustavatele uudistele, kus Venemaa endiselt kärgatab pauke Ukraina territooriumil eesmärgiga allutada Ukraina Venemaa lipu alla, ka rõõmsaid toone, väga erilisi rõõmusõnumeid – ajaloolisel hetkel võistlesid täna Tallinnas Eesti tipptennisistid – Anett Kontaveit ja Kaia Kanepi. Tunnistan puhtsüdamliku aususega, et ma tavaliselt ei jälgi tennist. Või üldse sporti Aga täna töölt koju jõudes olin täiega ekstaasis
Mõelda vaid, kus aeg lendab. Viimased nädalad on brittidele olnud värksendav dušš meeldetuletuseks, et kõik, mis hiilgab, ei ole kuld, ning kõik, mis elab, ei kesta igavesti. See on londonlaste, kogu Ühendkuningriigi jaoks äärmiselt kurb kuu: asutused olid suletud ja töötajad said vabu päevi, börs oli kinni, BBC logo on tavapärase asemel must, kogu maailm, s.h. Eesti, olid lainestatud tele-,
Minu jälgijad või lugejad, fännid või austajad, on tagasidevormi kaudu kirjutades tundnud huvi, mis oleks minu valiku võmalusel minu eelistusel esiviisiku TOP5 välisartistide bändide või lauljate või lauljannade palade seast. Valik oli raske, kuna maailmas on imeilusaid palasid tohutus hulgas, valik nende seats oli väga raske. Nii mõnegi südamest ilusa loo jätsin nimekirjast välja. Ma arvan, et mu valik lugejatele
Praegu on Selverites (kui mälu ei peta, siis augustikuuni ) Spläsh jookide kampaania, kus iga osaleja, ilma loosimiste ja nippide-trikkideta, kuigi ainukse liigutusena, ühe põhilise konksuna tuleb Instagrami üles laadida pilt, kus jood oma meelismaitsega Spläsh vett ning märgid hashtagiga spläsheesti (kirjapilt: @splasheesti). Ja nii saadki ühe ostetud purgi ja selle ärajoomise eest tänutäheks 4-paki – igast sordist ühe joogi.
Järjekordne postitus filmi- ja teleseriaali maailmast, kus omavahel on edukalt põimitud filmikunst ja muusika. Ja nende žanrite kõige säravamad tähed kõige paremas võtmes. Nii nagu näeb ette klassika “Mr. Bean” Kes ei teaks üht kuulsaimat täisealist halearmast taevast alla kukkuvat ja seejärel tobedalt väljapääsu otsivat mehenässi, kes isegi kõige lootusetumas olukorras ilmutab äärmuslikku järjekindlust ja tulemuseks on alati kindel kaos.
Olen viimased kuu aega mõlgutanud sähvavaid mõtteid sellest, et miks mitte avada TV-sarjade algustiitrite tegemise telgitaguseid. Kui kaua võtab aega introde tegemine? Ja ettevalmistamine? Kuidas minu stiili järgi protsess käib? Niisiis tegin otsuse, et jagan pisikest edasi liigutud sammu ka lugejatega, mis tavaliselt minu tempole on aeglasem, sest blogis infot jagades võtab aega postituse tegemine, ent see on paratamatus –
Reede hommikul peale seitset ja enne poolt kaheksat üles ärgates sain positiivselt ägeda üllatuse – nimelt hakkas mulle imestunult Crenna, kes minu mäletamist mööda pole kunagi seda teinud, raadiost kuuldud Stingi ühe tuntuima 80-ndatest pärit loo – “Englishman In New York” – saatel ulguma. Ehmatas täitsa ära . Peale tööpäeva otsustasin proovida, kas sama juhtub lastes pala arvutist. Ei olnud