KOV valimised

/ oktoober 17, 2021/ Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Jälle on käes see aeg, kus soovitakse Eesti vabamatelt ja kergeusklikelt saada hääli kohaliku omavalitsuse volikokku pääsemiseks. Väidetavalt on e-hääletanud rekordarv inimesi. Ega’s ma ometi siis teistest kehvem olla saa ja andsin oma hääle ära. Aga mille järgi üldse valida? Kellega on minul ühised vaated? Mis on need tähtsad asjad, mis tõesti tuleks ära teha? Ja mis peamine – keda valida? Kellele anda esma- või mitmekordne võimalus end tõestada kohalikus omavalitsuses, et saaks või vähemalt oleks võimalus, isegi, kui võimalus on pisem kui mikropragu, midagi muuta?
Kodutöö oli edukalt, vähemalt mina arvan nii, tehtud. Minu otsuses olid lisaks mitmetele väljatoomata argumentidele otsuse tegemisel abiks järgnev:

Uurisin juba septembrikuu teises pooles, keda võiks valida sel korral (4aasta tagune otsus on loetav siit). Kui muidugi valima lähen . Valikuid on erakondade kaupa koguni – keegi Reformierakonnast või Isamaast, keegi Sotsiaaldemokraatidest, kes kandideerivad “Terve Saaremaa” (uskuge mind, nad Saaremaal võidavad) all või hoopis keegi EKRE-st? Või Keskerakonnast? Valik on suurem ja laiem kui uue peatselt välja tuleva “Farming Simulatori” mängija tööpõld.

Tean mõnda inimest, kes kandideerivad oravapartei numbrite all. Ja paari, kes EKRE nimekirjas.

Arvestades aga reformarite vastu võetud otsuseid pukis täielikku võimu nautiva Kaja Kallase ja keskerakondlasest tervise- ja tööministri Tanel Kiige juhtimisel koroonaviirusega võitlemisel ja haigusega toime tulemisel, kus Kallase juhitud valitsus käskis oma riigi kodanikel vabatahtlikult, aga kaudselt sunduslikult tegema vaktsiini, ei saa kindlasti lubada kohaliku omavalitsuse (või veel hullem – paari aasta pärast valitsusse) ridadesse monster-poliitikuid. Asjapulki, kes ähvardavad töölt vallandamisega, meelelahutuse keelamisega (kontserdid, kinod, teatrid, avalikud üritused), haigushüvitise kaotamisega, kui keeldutakse vaktsiinist, ei saa ega tohiks vallavõimule (kahe aasta pärast valitsusse saamisest rääkimata) ligemale usaldada. Vaktsineerimata inimeste ravijärjekorra lõppu paiskamine ei ole üldse tark otsus. Kui see tobedus peaks läbi minema ja ära tehtama, siis kindlasti peaks inimesed sellele vastu astuma. Esimese asjana tuleb valitsusel ära unustada rahakoti sünnipäevad sotsiaalmaksu näol. See on see maks, mis katab kõikide kindlustatud kodanike arstiabi. Siinkohal nõustun Kiigega, et arstiabi andmise keeldumine ei ole kuidagi põhjendatud. Ja Kajal on jultumust väita, et vaktsiini tegemine pole kohustuslik (ma nägin Riigikogu infotundi, kus ta seda Martin Helme väitele ütles). Valetab täiega! Aga vastutust nad võtta ei taha.

Seevastu Keskerakond sooviks piiramise asemel motiveerida vaktsineerimise eest raha andes. Nii sota. Kas nad tõesti arvavad, et inimene hakkab oma tervist, mis võib lõppeda surmaga, sajaka pärast rikkuma? Ma ütleks kohe, et alla saja tuhhi ei hakka isegi mitte mõtlema. Aga mis teha… Kui ikkagi Kaja sunnib, tuleb võtta ka vastutus. Ja see kehtub kõigi võimul oleva valitsuse kohta. Kui käsete, poote ja lasete, siis vastutage! Vastutus oma riigi kodanikele tekkida võivate komplikatsioonide tekitamise eest. Vaktsiinikahjustuste fond on hea mõte.
Rääkides maksudest, siis ei tohiks peast pühkida oravate ajal tõstetud või tulevikus tõstetavaid ja uusi loodud makse (automaks, heitgaasimaks, teemaks, kütuseaktsiisi tõus). Ka on Jaak Aabi (Keskerakond) algatusel muudetud seadust lapsepuhkuse osas nii, et alates 1.aprillist 2022 ei saa kasutada 6 tööpäeva alla kolmeaastase ja 3 päeva kolmeaastase ja vanema lapse puhul nimetatud päevi aastas, vaid 10 päeva 14aasta peale kokku, mis on üks suurimaid lolle otsuseid, mida valituse liige teha saab. Juba see näitab hoolimatust. Tõprakari!
Arvestades kõike väljatoodut, aga ka väljatoomata ning hetkel mitte meenuvaid asjaolusid (kindlasti on midagi veel) ning kandideerigu mõni tuttav või mõni sõber, kolme kiviviske kaugusel elav Tiia või ülehoovi Piia on Reformi-, aga ka Keskerakona nimekirjas kandideerivate poliitikute valimine saja protsendiliselt välistatud.
Kui võimul on pannkoogierakond, siis tuleks loosung “Paremini hoitud Eesti!” asendada loosungiga “Hävitatud Eesti ja rikutud kodanike elud!”

Siis oleks veel EKRE. Arvestades EKRE juhtfiguuride, Mart ja Martin Helme, otsekohesust Keskerakonnaga ja Isamaaga valitsuses olles erinevate maailma sündmuste ja teiste riikide kolleegide suunas, plaani vaigistada ajakirjandust ja üldiselt meediat (eriti kitkuti kanalt sulgi ETV-ga (Eesti Rahvusringhääling, kuhu kuulub ETV)) ja erakonna Venemaa poolele positiivset suhtumist (sama mingil määral kehtiks ka Reformierakonna kohta), siis neid tegelinskeid ei julge ma ammugi valida. Ma isegi ei julge mõelda, mis saab, kui EKRE peaks saama põhihääled kohaliku omavalitsuse (veel hullem, kui Riigikogu valimistel 2023aastal) rahvahääletusel. Jah, KOV-is ei saa nad teha kõike, mida valitsuses olles, kuid muret tekitab endiselt. Kui palju piiratakse inimeste sõnavabadust, kui palju hakatakse kodanikke piirama. Kõik, mis praegu on lubatud, võib nende valitsemisajal olla vähemalt pooltest asjades tabu all, täiesti keelatud.
Reklaamis lubatakse, et võõrtööjõudu ei tooda sisse, sest võtab ära meie inimeste töö ja viib alla palgad. Olen päri. Olin päri Ratase teise valitsuse ajal, olen ka nüüd.
Nende viide maaelu edendamisele on tore, kui seda ka reaalselt tehakse. Esimese asjana tasuks inimestele paremini kättesaadavamaks teha bussiliiklus. Eestis, ka Saaremaal, on mitmeid maapiirkondi, kus buss päeva jooksul käib üks-kaks korda . See ilmselgelt on vähe. Julgen kahelda, et EKRE seda parandaks. Või parandaks? Neh, ei usu. Ja seda ei usu ma ka ühestki teisest erakonnast.
Ja kohe kindlasti ei kõla usutavalt loosung “Meie armastame Eestit!” Mitte ükski poliitik ei armasta Eestit. Kõikidel on ainult üks eesmärk – saada võimule, sest seal liiguvad suured rahad. Niisiis, mis meid ees ootab? Keegi ei tea, mis edasi saab. Eriti praegusel ajal, kus Kaja Kallas on koroonast nii lummatud, et maailmas enam muid haigusi pole. Kaja Kallasest ja koroonaviirusest saaks kuratlikult hea järje põnevikule “Vaenlasega voodis”. .
Mis mulle aga meeldib on juhtkonna liikme Mart Helme laul “Võõra Linna Tuled”.
See on täiega äge laul ja hr. Helme esitus ansamblis Hübriid on ülihea. Tüübile täiega sobib see stiil. Ja laulumehena on tal väga hea hääl. See eristub teistest, mistõttu tunneb ta kohe ära. Pigem oleks ta pidanud jääma oma liistude – laulmise ja laulukirjutamise – juurde.

Ning Isamaa. Kunagi Mart Laari ja hiljem korraks peaministri tooli soojendanud, aga tänaseks pildilt kadunud Juhan Partsi, keda on vaimukalt parodeerinud Madis Milling, erakond, mille eesotsas on Helir-Valdur Seeder. Iseasi muidugi, kaua ta partei eesotsas soojalt sitsib, kuna nendele antud hääled on väga väikesed, jäävad sinna 10% või tiba alla selle künnise. Millegi erilisega pole erakond silma paistnud. Ka pensionireformiga mitte. Mina enda aastatega kogutud penssi välja võtnud pole.
Kuid siiski tasuks välja toomist erakonna ilmselt üks tuntumaid liikmeid, kes on erinevate valitsuse koosseisudes olnud kaitse-, justiits- ja välisminister – Urmas Reinsalu.
Mulle nii mõnetigi on meeldinud ja jagan temaga samu seisukohti. Näiteks elatisvõlgnike pitsitamist. Mitte kunagi ei tohiks laps, olenemata vanusest, kannatada ega üldse jääda kannatajapooleks vanemate omavaheliste nääklemiste ja kismade tõttu. Ja kui elatist maksma peaval vanemal on tekkinud trots teist vanemat kiusata või talle mistahes isiklikul solvumisel kätte maksta või lihtsalt keeldub pappi välja köhimast, kuna ta on liiga kitsi või on põhimõtteliselt seisukohal, et elatist maksma ei pea, siis selline suhtumine Reinsalu meelest on põhjendamatu jonn. Ja olen nõus! Kui ei pleki vabatahtlikult, siis tuleb teha kõik võimalik, et hakatakse maksma;
Või siis raskete kuritegude toimepanijad saadetakse kõhklemata riigist, s.t. Eestist, välja. Meie riik on väike. Pole vaja, et igasugused tulevad meie platsile ebaausat mängu mängima. Kui ei suudeta, ei soovita või ei taheta meie riigi seadustest kinni pidada, pole siia asja.
Ja muidugi Tarmo kruusimäe – mees, kes näitas, kuidas riigikogulane tegelikult tööd teeb – ei teegi. Isamaa liige, kes sigaret suus kodus mõnusas voodis ära joonud kaltsaka muljet jättes otsustas osa võtta Riigikogu infotunnist. Milline palagan! Milline häbi Eesti valitsusele.
Ja siis sellised eesotsas teistega, kes Eesti elu kuidagi ei edenda ja kodanike elukvaliteeti ei parenda, soovivad suurte lubadustega kandideerida. Millegipärast peale saavutatud võitu ei mäleta antud lubadusi keegi. Või kui mäletatakse, neid ei täideta.

Seega on valima minna suht-koht mõttetu. Olenemata sellest, keda ja mis erakonnast valida, tulemus on alati sama. Niisiis sai paar nädalat tagasi vastu võetud otsus, et 17oktoobril valima minnes valin kandidaadi numbriga 000 surmkindlalt ainukesena poolsureliku mehe, kes juba titena saatis korda märkimisväärseid tegusid, mida tänaseni minule teadaolevalt keegi pole teha suutnud – Heraklese .
Ja õnneks oli Herakles nii tark, et poliitikasse ta end ei toppinud . Ka täna teda nimekirjas polnud, kuid oma peas võime ju kujutada ette mistahes kandidaati mistahes numbriga .

Ja 2 pilti ka, kui käisin andmas oma “panust”

Lõpetuseks midagi rõõmsamat, tempokamat ja tõeliselt ilusat muusikat Fabrizio Faniellolt 2001.aasta Eurovisioonilt – “Another Summer Night” , mis kindlasti aitab unustada valimised ja eelnevalt loetud teksti