«Igas naljas on terake tõtt»
Teate ja mäletate ju küll, kes on Crenna. Crenna siis meie väike numpsik kutsake, kes juba 27.juulil saab kaheaastaseks. Mõelda vaid, kui kiiresti aeg läheb. Me oleks ta nagu eile alles toonud (tema meie perre tuleku lugu), nüüd on ta aga juba enam kui poolteist aastat vana. Crenna nime saamine aga ei olnud nii, nagu võib-olla teistel kutsakestel, et pakume
Üle pikkade-pikkade aegade – tere. Mina olen Crenna. Ehk mäletate mind veel? Just, mina olen see väike must-valge kutsakene, kelle Ailar ja Armsake omale 1,4 aastat tagasi võtsid. Ma eriti kirjutada ei viitsi, see on rohkem Ailari teema, sest tema tahab kirjutamise ja oma blogi arendamisega vaeva näha, mistõttu tuleb minult siia bloggerisse vähem postitusi kui Ailaril ja Aarne Toompargil
Oi kui kaua on võtnud mul aega uue postituse tegemine Täiega kaua. Luban aga endale ja kõikidele blogi lugejatele-jälgijatele, et tänasest see muutub taas traditsiooniks, nagu oli varem, kui nädalas sai avaldatud vähemalt 2-4 postitust. Isegi jõulusoove seekord ei edastanud blogi, vaid ainult Facebooki vahendusel. Kes aga ei ole meie mullust jõulusoovi veel näinud-lugenud, saab seda veel veebruarikuu lõpuni lugeda
Ahoi head lugejad! Mina olen Crenna, mille uus peremees Ailar ja uus perenaine Armsake panid, kahekuune kutsikas Saaremaalt. Saan 27.oktoobril kolmekuuseks. Siis, mõelda vaid – juba ülehomme saan tähistada oma kolmekuust sünnipäeva oma uute omanikega – Armsakese ja Ailariga, kelle blogisse hetkel endast üht postitust kirjutan. Mul läks tema veenmisega lubamaks kirjutada üht postitust kaua aega, sest ta tundub esmapilgul
Mäletate ju postitust loomadest, kes võivad teinekord olla tõelised paharetid, harvematel juhtudel ehk isegi paharetilikumad kui mõned inimesed või väiksed lapsed. Siin on kõigile loomahuvilistele (miks mitte ka neile, kes loomadest suurt ei huvitu? ) vaatamiseks video, mille on oma Facebooki kontole üles laadinud Paolo Taranto, kassidest, kes satuvad inimeste jaoks vaimukatesse olukordadesse täiesti tahtmatult. Nende uudishimu, nagu ka teiste
Laupäeval, vist oli laupäev, kui sai käidud raamatukogus korraks ja internetipunktis (AIP), kus aitasin tuttaval paar kirja ära saata ning sealt tagasi tulles kohtasime Keskraamatukogu ees toredaid tuvisid, kes süüa otsisid. Kuna just enne olin poes käinud ja saia, lisaks paljule muule , ostnud, otsustasin neid armsaid ja vahvaid lendlevaid olevusi veidi sööta. Juhtus aga nii, et just need samad
Kõigile peaks kristallselge olema, et juba iidsetest aegadest, juba ajast, kui veel Herakles imetegusid korda saatis ja hällis lamades kaks madu tappis, on maailma eripaigus elanud erinevat sorti loomad, alustades sipelgatest või muudest putukatest ja mutukatest, kes väiksemad kui sipelgad, ja lõpetades maailma ühtede suurimate isenditega – elevantidega või mõnede teiste loomadega, kes suuremad kui elevandid. Nende kahe looma vahepeale