Siga 2: Pöörane armastus

/ oktoober 22, 2010/ Kirjandus, Meelelelahutus, Pehmed & karvased/ 3 kommentaari

On aasta 2032. Bigi Wigi kurvast ja saatuslikust õnnetusest Rakvere Lihakombinaadi töötaja poolt on seitsmeteistkümne aasta tagune kurb sündmus. Tol päeval olid Eesti riik ja USA suures leinas. Osad loomad vaatasid aknast välja ja nutsid, teised aga olid kogunenud tänavale viimaseks austusavalduseks. Paljude elusolendite iidol oli lahkunud! Puhaku ta rahus!

Nüüd, 17. aastat hiljem, 2032. aastal on Bigi Wigi üks lastest – Edgar, saanud veidi täiskasvanumaks kasvu poolest, aga aru poolest sama loru kui tema issigi. Vanuseks tal juba 17. Talle meeletult meeldib kogu aeg kanda punaseid kummikuid, kuid erinevalt oma isast ei ole tal prille. Tema ilme on hästi armas, seda arvavad kõik seanaised. Korra tal õnnestus kohtuda Evelyn Sepaga ja oi sa raisk, kui pöördesse naine läks. Tema käitumine muutus lollimaks, ta nägu läks punasemaks kui peet. Ta oli Edgarist meeletult sisse võetud, aga Edgar temast mitte.
“Ma armastan sind, Edgar!” sõnas seaproua Evelyn.
Aga tema armastust ei võetud kuulda, kuna Edgari süda kuulus kellelegi teisele. Samuti on ta veidi pisem kui papa, aga see teda ei häiri. Ta on Bigi Wigist pisut targem. Niipalju targem, et 17. aastaselt käib ta alles 7. klassis, aga tema arvates ei ole see üldse paha. Tema klassis on 19 õpilast, neist 12 poisid ja ülejäänud plikatirtsud. Ta meeldib oma klassis kõikidele plikadele, isegi õpetajatele. Ega ta ise ka tea, mis tema juures naistele meeldib, aga see teda ei kotigi. Tema tähelepanu on siiski selles, et teda ümbritseksid kaunid seanaised, kes oleksid natukene targad, aga mitte liiga palju. Nagu eespool mainitud, on Edgar kellegist sisse võetud. Ta on armunud 17-aastasesse Kristiina Ojulandi. Nad veetsid igapäeva tunde koos ja olid õnnelikud. Paraku juhtus aasta tagasi kurb sündmus, kui Sea armastatud naine teatas poisile, et peab kolima välismaale. Põhjuseks nimelt tüdruku isa uue töökoha saamine Ameerika autosid tootvas ettevõttes.
Neiu istus autosse tagapingile, vaatas aknast välja ja pani oma parema käpa aknaklaasile, andes sellega Seapoisile märku, et armastab teda ning samas oli see austusavalduseks poisi vastu.
Poiss pani samuti oma käpa vastu klaasi, nii et nende käpad oleks nagu teineteisest kinni hoidnud. Siis hakkas auto liikuma. Ja järjest kaugenes Seapoisist. Järjest kaugemale ja kaugemale.
 
Aasta läks. Ilus sügisene ilm. Lehed on puudelt maha pudenenud, taevas on sinine, ainult mõned üksikud valged suhkruvatid [ref]Valged pilved[/ref] liiguvad taevas vasakult paremale väikese tuule jõul. Öösiti aga käib Edgar väljas mere ääres jalutamas, kuu paistab, tähed on väljas ja seapoiss unistab oma armastatud naisest.
Ühel ilusal kolmapäevasel päeval, kui Edgari koolipäev hakkab läbi saama, saab Siga salapärase kõne, kus mainitakse, et Sea armastatud naine abiellub nädala pärast Chuck Norrisega. Siga oli niivõrd ehmunud, et telefon kukkus tema käest põrandale, ta silmadest tulid õrnad pisarad. Klassis jäeti tund pooleli.
“Mis lahti on, Edgar?” küsis kurvalt õpetaja.
Siga üritas vastata, aga ei saanud. Ta ainult nuuksus kurbusest, aina nuuksus ja nuuksus, pisarad tema silmist voolasid endiselt mööda tema armsaid seapõski klassi põrandale.
“Ta abiellub!” vastas Siga kurvalt, “mu kullakene abiellub Chuck Norrisega!” (vihaselt )
Ta puhkes veel rohkem nutma, kui varem. Tema pisarad olid tekitanud klassi basseini, osad sealapsed ujusid, osad mängisid veevõrkpalli, kuid oli ka neid, kes näitasid veidikene austust Seapoisi vastu ja läksid teda lohutama. Aga ta oli endiselt õnnetu.
Klassis jätkus küll tund oma tavapärasel moel, aga Siga ei suutnud jätkata. Tema mõtetest käis läbi ainult kullakese päästmine Chucki käest. Ta oli koolipäeva lõpuks räsitud hullemini kui puruks rebitud kalts.
Ta läks riietusruumi, pani jalga oma punased kummikud ja läks väikeste aeglaste sammudega kodu poole, pea norgus ja kõrvad peadligi.
Kui poiss koju jõudis, võttis ta koti seljast, pani selle nurka, istus arvuti taha ja hakkas uurima, kes kurat see Chuck Norris siis õigupoolest on.
Ta sai kätte vajaliku info, nägi isegi pildi mehest ära ja pani siis brauseri kinni.
Ta läks oma seavoodi peale, mille jalgadeks on samuti punased kummikud. Tehtud Sea enda poolt. Ta viskas pikali, sules silmad ja kujutas ette ennast Norrise asemele. Ilus hetk. Ta nägu läks naerule, silmadest hakkasid taaskord pisarad voolama. Ta tundis valu. Meeletut valu südames. Ta ei saanud aru, mis see tähendab, kuid siiski taipas, et midagi on mäda. Ta ei ole elus kunagi sellist meeletut valu ja igatsust tundnud, kui nüüd. Ta läks laua juurde ja pani mängima oma armastatu lemmikloo. See on lugu, mis on talle samuti südamesse läinud, kuna selle loo sõnad ja viis on imelised. See rahustas poissi. Ta silmad sulgusid ja jäi magama.
“Ära anna alla, poeg!” kostis järsku kusagilt Bigi Wigi hääl.
“Isa?!” oli Edgar ehmunud.
Papa kordas uuesti: “Ära anna alla!” ja kadus siis.
Poiss oli vait. Ta ei saanud aru, mis talle öelda taheti.
“Ära anna alla, poeg!” korrutas ta endale mitu korda. Aga endiselt ei saanud ta sõnumile pihta.
Ta jäi taaskord magama. Ja magas hommikuni. Kell helises. 10 minuti pärast on kell pool kaheksa hommikul. Ta teadis, et unustas õppida, aga see teda ei huvitanud. Kooli ta sel päeval ei jõudnud. Ta pani taaskord jalga oma punased kummikud ja läks parki.
“Kui teda armastad, siis võida ta tagasi!” rääkis keegi seaproua oma pojale, kellel näib olevat umbes taoline probleem, mis Edgaril.
Poiss jäi mõtesse. Kratsis kukalt ja mõtles, mida kuradit tähendab tagasi võitmine. Kratsis mis ta kratsis, aga sotti ei saanud.
Edgarile ei ole kunagi meeldinud raamatukogus raamatuid lugeda, aga täna otsustas ta esimest korda oma elus sinna minna.
“Kus teil sõnaraamatud võivad olla?” uuris ärevalt Seapoiss raamatukoguhoidjalt.
“Kas teil raamatukogu kaart on?” tundis raamatukogutöötaja huvi.
“Persse see kaart! Ma tahan sõnaraamatut!”
Talle näidati, kus riiulis need asuvad. Ta uuris läbi hoolikalt kõik raamatud. Aga vastust ei kusagil. Järsku tuli tema juurde üks neiu, kellel käes üks armastusromaan. Ta vaatas Seapoisile otsa, aga ei öelnud midagi. Ja siis ta kadus.
Ka Seapoiss ei osanud enam midagi teha. Pani raamatud tagasi riiulile, näitas raamatukoguhoidjale keskmist sõrga ja kõndis välja. Jõudis õue trepi peale.
“Muidugi!” sõnas järsult Edgar. “Nüüd ma sain aru. Ma lähen oma tibukesele Ameerikasse järele!”
Nii jooksis poiss koju, pakkis oma tillukesse seakohvrisse vajalikud asjad, keeras ukse lukku ja asus teele pikale rännakule Ameerikasse pöörase armastuse päästmiseks.
 

Järgneb…

 
Teised osad: Siga! | Siga 3: pöörane armastus 2 | Siga 4: pöörane armastus 3 | Siga 5: pöörane armastus 4