Viieteistkümnes blogipäev (15/100): Avastades Pärimusmaad

/ august 5, 2014/ 100 blogipäeva, 7 päeva ja 7 ööd/ 0 kommentaari

Oih kui palavad ilmad. Täna on õnneks veidikenegi tuult, vastasel juhul oleks tõeline lämbekas õue s. Kuid just selline peabki üks õige suvi olema. Mis suvi see oleks, kui ei oleks päikest ega soojakraade?
Ent mind ja Armsakest ei ole see veel takistanud, isegi reisi Ei Kunagi- ehk Pärimusmaale, millega algas mu kaua oodatud kahenädalane puhkus, see kuidagi ei takistanud, kui sai mandril Viljandimaal minu kodukandis käidud ja sõpru külastades.
Erinevalt muidugi suuremalt jaolt teistest Eesti kodanikest, kes liiguvad ringi bussi või isikliku autoga, siis meie käisime, nagu tavaliselt, pöidlaküüdiga.
Tõsi, Kuressaarest Kuivastu sadamasse läksime siiski sõbra autoga. Ostsime kütte Audisse sisse ja sõitsime. Vahepeal kohtasime kitsekest, kes õnneks siiski signaali peale kraavi poole jooksis.Tegime väikese vahepeatuse ka Väikese Väina peatuskohas, kust avaneb tõeliselt kena vaade merele. Ja siis masinale taas hääled sisse ning liikusime edasi Kuivastu poole, tehes taaskord vahepeatuse, sest Armsake soovis juua saada, seekord Liival. Külastasime Liiva kauplust. Ühel hetkel aga avastasime, et kähku tuleb edasi liikuda, jääme muidu 14:05 praamist maha. Millest ka jäime, aga napilt. Ostsime piletid ära ja praam lahkus sadamast otse meie nina all Ega’s midagi muud üle jäänud, kui ootasime pool tundi järgmist, 14:35 lahkuvat praami.
Virtsust saime edasi autoga Virtsu poolt minnes esimese Pärnu tee ristini. Natukene maad kõndisime, Armsake kustutas joogijanu ja mina, noh, mina vedelikku ei tarbinud, tarbisin rohkem nagu nikotiini, kui järsku peatus tuntud Toyota Avensis, kes meid otse Pärnu bussijaama viis. Sealt enam jala edasi ei liikunud, ostsime bussijaamas kaks piletit ja läksime sihtkohta bussiga.

Vihma tol korral, kui olime sadamas, enam ei sadanud, küll aga tuli vihmaga leppida Audiga sõidu ajal sadama poole. Armsake tundus olevat õnnelik ja rahul, nägi ju temagi esimest korda Saaremaad väljastpoolt ja lõunapoolset Eestit: nägi tuntud Hallistet kirikut, mille taga peidus Halliste kool, mis sai lõppviimistluse 1998.aastal, ta seekord ei näinud, kuid järgmisel korral parandame selle vea, samuti näitasin talle maja Halliste vallas Kulla külas, kus “Kodutunne” omal ajal käis.

Seevastu tagasime otsustasime tulla terve tee pöidla abil, kordamööda: vahepeal tegin hääletust mina, suuremalt jaolt aga Armsake. Näiteks saime sõita väga vahva Citroen’iga, kus armatuurlaud oli sama suur nagu osadel peredes on köögis olev söögilaud. Läbi Pärnu liikusime uhke maasturiga. Ja Kuressaarde tagasi ühe naisterahva ja tema vist pooleteistaastase pojaga, kes emmega Saaremaale sõbrannale suveks külla tuli.
Reis kokku kestis 2 päeva, läksime pühapäeval, tagasi jõudsime teisipäeva õhtul.
Allpool ka väike valitud piltidest galerii meie reisist.