Kahekümne kolmas blogipäev (23/100): Crenna

/ oktoober 25, 2014/ 100 blogipäeva, Pehmed & karvased/ 1 kommentaari

Ahoi head lugejad! Mina olen Crenna, mille uus peremees Ailar ja uus perenaine Armsake panid, kahekuune kutsikas Saaremaalt. Saan 27.oktoobril kolmekuuseks. Siis, mõelda vaid – juba ülehomme saan tähistada oma kolmekuust sünnipäeva oma uute omanikega – Armsakese ja Ailariga, kelle blogisse hetkel endast üht postitust kirjutan. Mul läks tema veenmisega lubamaks kirjutada üht postitust kaua aega, sest ta tundub esmapilgul ses osas väga põikpäine. Ega ta suurt kedagi teist ei taha blogipulti lubada. Seda kuulsin ühe kõrvaga magamise ajal, et ta ei luba isegi külalispositusi teha. Ainult paaril väga heal sõbral on ta lubanud blogi kasutada, nendel isegi konto olema. Ei tea, kas mina ka saan? Ei, eriti ei usu Aga iial ei või teada. Nagu emme ikka tavatses meile öelda: ära iial ütle iial. Aga kuna ma olen nii armas ja nunnumeeter on põhjas, sain ta nõusse. Muidugi tuleb tänada veidi ka Armsakest, kes aitas Ailarile auku pähe rääkida.
Kõik sai aga alguse 27.juulil, suvel, kui mu armas emme mind väljutas Ma täpselt ei tea, kuidas sünnitus käib, olen ju veel ikkagi nii noor, kuid kui mõnel mu liigikaaslasel peaks tekkima kõrgendatud huvi, kuidas see kõik toimub, saab tänu Armsakese abile leitud leheküljelt infot: loomakliinik.emu.ee.
Neljapäeval, kui ilm oli tuuline ja külm astusid järsult koos pereprouaga sisse vahva olekuga noormees ja tore noor neiu, kes hakkasid minu ja mu õdede-vendadega tegelema, ajasid juttu perenaisega. Noormees suhtles isegi mu vanaisa Nässuga. Aeg-ajalt käisin kordamööda noormehe ja noore neiu juures, kes mu sülle võttis. Seejärel läksin noormehe sülle. Siis jälle liikusin toas ringi õdede-vendadega. Kuid järsku pani noormees mu oma põue, et mul külm ei hakkaks, tänas neiuga minu perenaist ning lahkusid, et viia mind enda juurde. Tee oli ikka pikk. Tol hetkel tundus see minu jaoks maailma pikim jalutuskäik. Külm oli! Tuul oli ka! Kuid noormees üritas mind ikka soojas hoida. Minu üllatuseks aga läksime umbes poole tunni pärast mingisse hoopis teist värvi kahekordsesse maja teisele korrusele. Seal oli ka külm, värisesin kogu tee ja isegi toas nagu haavaleht. Esimese põhjuseks siis õues olnud tugev tuul ja külmus ning uues korteris suuremalt jaolt kartus.
Mõtlesin endamisi: “Kus ma olen? Siin ma ju ei ela!”
Aga ei teinud sellest välja. Arvasin, et tulin külla kellelegi ja et ehk leian isegi uue sõbra. Ei, oma liigist uusi sõpru-tuttavaid ei leidnud. Võib-olla välja arvatud paar-kolm kassi, kes päevast päeva maja ees passivad, aga ei ole nendega suhelnud. Ma veidi kardan neid, just üht, kes on suur nagu õhupall. Nii kuluski mul mitmeid tunde, et harjuda mõttega, et olen uues kodus. Mul on uus peremees ja perenaine, uus koht. Kõik teistsugune. Tubade suurused, tubade arv, isegi korrus oli teine. Pidin kahest eraldi trepist ja lõppkokkuvõttes kolmest eri uksest sisse minema. Hirmus pikk maa oli ja minu jaoks ka nii kõrgele. Ei, kena koht on ja siiamaani tunduvad Ailar ja Armsakene väga toredad inimesed. Armsake on rahulik, sellise leebe olekuga, Ailar seevastu jutukam, soovib juttu ajada ja talle meeldib mind kiusata, sest tal vist ei ole midagi targemat teha, ja minuga mängida. Seda viimast tegevust naudin väga. Nad tõid mulle isegi uue oranži palli ja roosa jalutusrihma, mis mulle väga ei meeldi. Käisime linna peal ringi, kuid ei tulnud mul see jalutusrihma otsas liikumine välja. Siiski oli positiivne see, et nägin oma liigikaaslasi. Nad olid kõik ketis. Välja arvatud üks krants, nagu minagi, kes mööda teed jalutas ja uudistas, mis toimub.
Aga ei, olen rahul. Nad on minu vastu head ja hellad. Muretsen ainult sellepärast, mis juhtub, kui Armsake sünnitab ja meie kolme ellu veel üks pereliige lisandub. Kuulsin emmelt-issilt ja isegi vanaisalt, et ei tohi muutuda lapse peale kadedaks ja haiget teha ei tohi. Tõesti ma ei tee! Teen endast kõik oleneva, et teda hoida ja kaitsta.

Minu esimene postitus ka tehtud. Arvestades minu vanust, ikkagist noor ju veel, üllatun, et sain selle postituse tehtud. Ailari abiga lisasin mõned pildid ka endast. Need vaatatavad allpool galeriis.
Ahjaa, olete oodatud ka mu profiili külastama kutsu.ee-s, kus mu kasutaja on Crenna9702.
Võite sinna julgelt sõbrakutseid ja kirju saata, olenemata oma liigist. Ole kass või koer, šimpans või elevant või kas või tiiger. Jään teid, sõbrad, ootama!