Delfi.ee-s nädala alguses (või oli see praeguse ajaga juba nädal tagasi? 
) ringi kolades lugesin Naisteka foorumist mingi noore näitsiku kurtvat artiklit meeste alimentide maksmise osas. Nüüd, kui seda postitust nimetatud lehelt otsisin, et seda kommenteerida, leidsin Meeli artikli, kus too arutleb näitleja Johhny Deppi näitel, kas eksmehelt nutsu mangumine ikka on normaalne…
Alustan oma seisukoha avaldamist esimesest artiklist ning juba esimese lõigu esimene lause jäi pinnuks silma kui tüüpilise uhke pikkade küünte ja suurte kontsadega Eesti naisest:
Olen noor naine ja esindan alimentide maksmise poole pealt mehi. Minu arust on ebaaus, kui pärast lahkuminekut jääb laps ema ja tema uue kaaslasega ning mees on neile kohustatud toetust maksma.
Alimendid on väga ausad, kui tegu on näiteks üksikvanemaga, kes on lapsega kahekesi jäänud.
Mina isiklikult, rõhutan – isiklikult absoluutselt ei nõustu tsiteeritud lõigu esimese paksu kirjaga lausega.
See on minu jaoks, kuidagi tundub nii üldistav meeste osas ning otsene viide sellele, et alimente peavad maksma alati ainult mehed.
Kui ta tõesti nii mõtles, siis on see naine närakas 
. Olen kindlalt kahe jala ja kahe käega ja selge mõistusega seisukohal, et mitte mingil moel ega juhul ei tohi ega saa olla, et ainult meessoost isikud lapse ema juurde jäämise korral maksku 
, kuid vastupidises olukorras, kus laps jääb elama isa juurde, ei peaks naine maksma halli krossigi. See on väär ja täiesti ebaaus. Isiklikult mina võtaksin sellist olukorda täie tõsidusega mehe diskrimineerimisena soo põhjal (tsiteerin võrdõigusvolinikku: “sooline diskrimineerimine ehk sugude ebavõrdne kohtlemine on see, kui ühte inimest koheldakse tema soo tõttu halvemini kui samalaadses olukorras olevat teist vastassoost inimest”).
Esiteks. Ja teiseks – kui on, sõnastame ebakorrektselt, ent viisakalt – soetatud ühine lapsukene, siis peab alimente lapsele maksma see vanem, kelle juures laps ei kasva ega ela: kui elab ema juures, maksab isa. Kui elab isa juures, maksab ema.
Siinkohal üks kunagine näide ühest naise maailmavaatest:
Oli perejuhtum, kus naine lõi nädalaid üle aisa. Öösiti käis baaris mehi lantimas, kes noorele naisele välja tegid. Samal ajal kasvatas mees kodus poega. Juhtus aga nii, et mehel viskas üle ning enam naist sisse ei lasknud. Nad läksid lahku, laps jäi isa juurde. Aasta hiljem mainis mees, et tegi pojale pangakonto, mida too täisealiseks saamisel kasutama hakata saab ning et poisi ema võiks sinna arvele kanda iga kuu tuhat krooni. Uhke nagu naine oli vastas naerdes: "Segane oled w? Naised EI MAKSA ALIMENTE!"
Mees läks kohtusse ning kohus väänas naisele 2200 krooni kuus lapse elatisraha.
Ilus näide, et tänapäeva maailmas ei toimi asjad nii, nagu mingi osa rahvastikust tundub seda näivat;
Teine lause, mis tõepoolest minu maailmavaatega ei sobitu:
See on ebaaus, kui naine alustab suhet uue mehega ja neil ka ühine rahakott tekib. Mees teenib hästi ja hoolitseb lapse eest ning lisaks sellele peab endine mees veel neile pea 200 eurot kuus peale maksma. Miks ma seda räägin? Sest see on ikka päris hea summa, mida iga kuu ära enda närusest palgast ära anda.
Naisel võib olla tekkinud uus perekond, mille perepea kenakese kopika teenib. Las ta siis teenib! Ja on igati tervitatav, et alles suhet alustanud mees või naine aktsepeerivad teise mehe või naise last, igati kiiduväärt 
ja usun, et saan aru plika mõttest ning tõepoolest võrreldes mitmete teiste Euroopa riikidega on meil (miinimum)palk näruselt väike ja paljud kodanikud selle eest ära ei ela, ent see-eest võrreldes mõne teise riigiga on meil kehtestatud erinevad riiklikud toetused (mille, olgem ausad, maksumaksjad ehk kogu Eesti rahvas kinni taob) ning näiteks Lätis on kehtestatud palgamäär tunduvalt väiksem kui Eestis…
Ebaaus või mitte, ent oma järglaste eest, kelleks on meie endi lapsed, poeg või tütar või mõlemad, tuleb kanda hoolt. See oleks ebaaus nende suhtes. Ei oma tähtsust, kui rikka või vaese härrakese (või naisukese) juurde naisukene (või mees) oma lastega vudistas, tähtis on see, et lapsed on valmis vorbitud ning nende eest tuleb kanda hoolt.
Minu meelest on ebaõiglane hoopis see, kui isa või ema ei anna lapsele piisavalt tähelepanu, ei tegele ega mängi temaga ning, mis on väga tähtis – ei tee piisavalt selleks, et lapsel oleks olemas kõik eluks vajalik, nende hulka kuulub ka lapse ülalpidamise kohustus. Kõigele vaatamata tuleks last majanduslikult aidata isa või ema poolt, olenevalt sellest, kumma juures laps ei ela, kuna uuel rikkuril tegelikult pole mitte mingit kohustust oma kasulast ülal pidada. See on võimalus, mitte kohustus! Seega vastuseks – see ei ole ebaõiglane, sest laps tuleb üles kasvatada, nad vajavad nagu teisedki inimesed erinevaid eluks vajalikke asju – riideid, toitu, juua, kooliharidust jms.
Last ei näidata, vahest tahetakse näha siis tuleb enne kaua pugeda, sest kui julgetakse midagi valesti öelda polevat ta oma lapsele piisavalt hea isa. Häbi!
Selle väitega päri, arvestades tänapäeva neid Eesti naisi, kelle põhieesmärgiks on tõepoolest ainult pappi saada. Ning tõepoolest ei soovita last isale näidata ega lubata nendega kohtuda. Kuid sellisel juhul ei tohi jätta elatist maksmata, vaid tuleb pöörduda kõrgema instantsi poole – kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötaja poole või vajadusel kohtusse, kes paneb paika lapsega regulaarse kohtumise, mida ema rikkuda ei tohi.
Normaalsed inimesed aga nii ei käitu, kuna nad teavad juba pimesi, et teise lapsevanemaga kohtumise ja suhtlemise keelamisega rikub ja lõhub lapsevanema-lapse suhet ja sidet.
Lisaks paljud rahamaiad naised üritavad sellega isadelt rohkem raha välja pumbata, kuna tõenäoliselt elatisrahast ei jätku, sest seda ei kulutata lapse reaalsete vajaduste rahuldamiseks, sellele aga ei tohi alluda. See liigitub väljapressimise alla mõjutusvahendit kasutades, mis karistusseadustiku järgi on karistatav rahalise trahvi või kuni kaheteistaastase vangistusega.
Sõbranna oli pigem selle poolt, et mehed peaks ikka oma naistele ja eriti laste emadele ka peale lahutust raha maksma. Et nii on õige, eriti kui naised on aastaid kodu korras hoidnud ja lapsi kasvatanud. Sest noh, abielu on ju ikkagi mõeldud elu lõpuni püsima ja on igati loomulik loota, et nii ka läheb. Ja oma valikud sellele ideaalile vastavalt seatud.
Ma ei ole jaburamat, idiootlikumat mõtet või soovi, kui see veel varem lugenud 
.
Kui paar, kellel ei ole lapsi, läheb lahku ning naine, kes oleks sel juhul parasiit, soovib, et mees teda ülal peaks, kuna too koristas kodu, tegi süüa, pühkis laest harjaga mõned ämblikuvõrgud jms. ei saa selline nõue olla õigustatud, kuna oma kodu, kus elatakse, tuleb igal juhul korras hoida ja üldjuhul teevad seda naised (olenevalt paarist võib olla ka vastupidi) juba loomulikust sündides kaasa antud intelligentsusest. Ei ole mina veel kuulnud, et väidetavalt nõrgem sugupool selle eest hiljem raha nõudma hakkaks 
.
Tooksin siinkohal sellele naisele vastuargumendi – mees käib ametlikult tööl ning teenib raha, et pere saaks elatud. Nüüd lahkumineku korral peaks naine hakkama hoopis meest ülal pidama, kuna kooselu jooksul tõi mees igakuiselt palgana raha koju. Kindlasti tegi mees ka koduseid töid: viis prügi välja, vahetas kümneid kui isegi mitte sadu elektripirne välja, parandas või vahetas välja katkise ukseluku, käis poes, kulutas proua peale autokütet (või tegi seda proua ise mehe kütte arvelt) jne. Seega oleks aus, et naine maksaks mehele samamoodi ülalpidamiskulusid 
. Lahkumineku korral, sest siis elavad nad eraldi oma elu, vastutab iseenda eest iga individuaalne inimene ise .
Samuti, võin muidugi eksida, jättis preilna oma väljaütlemisega mulje, et alati peavad maksma mehed. Juhtugu mistahes, aga ikkagi mehed. Arvatavasti mitte kunagi naised. Nonsenss! Täielik lollus!
Artikli kirjutanud naine nimega Meeli (kes võis vabalt ise taolist mõtet peas päevi ringi mõlgutada, ent ei soovinud isiklikult enda suunas tulevaid Delfi lugejate sõimu kommentaare lugeda, mistõttu ajas väljaütlemise sõbrantsi kaela ) tõi välja hea olukorra: aga kui mees saab surma? Kes siis plekkima hakkab? Või hakkab seda nõudma mehe sõpradelt, vanematelt, naabrimehelt, koeralt? Kas tõesti on mehi vaja ainult rahaks?
Kui nii, siis oleks mehed ammuilma välja surnud, mis, olgem ausad, oleks mokkamööda nendele feministidele, kes mehi südamepõhjani vihkavad ja meeste olemasolu ühiskonnas ei aktsepteeri, vaid leitakse, et ilma meesteta saab samuti hakkama.
Mis aga puudutab sama osa lastega lahkuminevaid peresid, siis olen nõus, et lapsele elatisrahasid tuleb maksta ning rõhutatult uuesti – mitte ainult mehed, vaid ka naised, kuid ei ole kohustus ülal pidada naist. Kui lapsed on täisealised ja lõpetanud koolid, kaob elatisraha maksmine ning siis jääb naine pika ninaga – vaata ise, kuidas hakkama saad. See ei ole enam eksmehe probleem, nii nagu ei ole eksnaise probleem see, mida härra Eks teises linna otsas teeb.
Kokkuvõtvalt: paljud naised leiavad, et nemad ongi maailma nabad (kirjutatud meelega lahku!) ning kõike tuleb teha nii, nagu nemad soovivad. Paraku see nii ei ole.
Naised on nagu jalakäijad ja jalgratturid liikluses – nad eeldavad, et nendel on alati õigus ja kunagi tagajärgede eest vastutama ei pea .
Õnneks ja minu suureks rõõmuks ei ole kõik naised sellised. Leidub ka väga toredaid ja vahvaid naisi (ja neiusid), kelle elu eesmärgiks ei ole mehelt raha välja pumbata, vaid võtavad vastassoo esindajat kui võrdväärset partnerit elukaaslasena või kui sõpra või lihtsalt kodanikku, kes maailma sündinud on 
.
Ärgem olgem ebaausad ega ülekohtused nende suhtes, kes seda tegelikult ei vääri!
Postituse teine pilt pärineb siit: perejalaps.delfi.ee/pere/pooleks-jagatud-hooldusoigus-muudab-mehed-laste-suhtes-hoolivamaks?id=71735459.