Crenna sünnipäev

/ juuli 27, 2018/ Pehmed & karvased/ 0 kommentaari

Ahoi hääd ning tublid ja viksid ning tragid poisid ja tüdrukud ja mis peamine – minu liigikaaslastest blogi lugejad, jälgijad, järgijad. Mina, kindlasti mäletate mind, olen endiselt neljakäpaline, musta-valge karvkattega tore ja lõbus ning muidu muhe kutsu Crenna .
Üle pika aja tekkis taas üks Crennalik kirjapilt arvutikirjas valmis kribada, sest blogi ja samas minu omanik ja peremees Ailar lubas mind blogipulti .
On möödas aastaid mitmeid, kui Ailar ja tol korral Armsake juurde mind mu õdedest-vendadest ja emmest-issist ning vanaemast-vanaisast kaugemale viisid. See oli aastal 2014. Mõelda vaid, kus aeg lendab, eksju-onju, onu-eksju? .
Nehe, teate mis?
Hommik oli ilus. Päikene paistis, kuid lõokene ei lõõrinud, veidikene oli tuult, mis kuumusele vastu aitas panna.
Minu päev, sest mul on sünnipäev. Sain või alles saan nelja-aastaseks, mis inimese aastates teeb mu vanaks koguni 28.
Ailar oli võtnud vaba päeva ja Kelli jäi lasteaiast koju ning Pille samuti astus läbi, sest mul on täna süüüüüünipäev!
Hommikul olid kõik kohal teleka laua juures, mille all minu ümmargune pesa on. Olin alles unine, kuid nad olid kolmekesi minu ees, Ailaril konditort taldrikuga käes, Pillel käes lillekuhm ja Kellil väikeste sõrmede vahel pisike Saaremaa Lihatööstuse singitükk . Mmmm, magus, õige magus .
Kunagine menubänd JAM tuli ekstra minu pärast Saaremaale, et laulda mulle “Sünnipäevalaulu”. Nii laaaaaaahe!!!!
Seejärel käis peremees minuga õues, sest mul oli tõsiselt kanged hädad .
Ja siis, vot siis sain järada konditorti ja peale sinki, mis tõeliselt maitsev oli .
Järgmisena, kui olin oma pisikese valge kõtukese täissöönud, läksime kõik õue. Ja olgem ausad, meile kõigile meeldib käia õues. Aga mulle eriti. Ma naudin seda täiega rinnaga rohkem kui kõik eestlased ja poolakad kokku .
Tegelikult ma soovisin minna Kopenhaagenisse randa, mille lähedal on Taani lennujaam, kuid niikaugele me kahjuks minna ei saanud ja seepärast pakkusin välja Mändjala. Ja sinna me siis läksimegi. Nii mõnna oli! Tean, millest räägin, uskuge mind, olen seal varemgi käinud.
Sain supelda ja palli taga ajada, kuid mitte puupulka, see ei ole minu jaoks, see absoluutselt mulle mingit huvi ei paku, kui ühtäkki oli rannas nii palju kutsusid, minu sõpru, et saime kokku rannavõrkpalli meeskonna, mis täiega laaaaaaaaaaaahe!
Peale paaritunnist rannas olekut ja palli käppadega üle võrku tambitud läksime tagasi Kuressaarde, Saaremaa pealinna, Sõnajalgade kopteriga lendama ja seda tasuta, sest mõned aastad tagasi sattusin juhuslikult Sõnajalgade maja juures peale murdvargale, kes nende põssakassast kaht kahe eurist münti pätsa tahtsid panna, sest mõlema tagaküljel oli Paul Keres. Aga… see oli niiiiiiii änksa. Ma pole kunagi varem kopteriga lennanud ja nautisin seda täiega. See kõik nii coooooool!
Pääle kopterilendu, mis tõesti oli äge, päriselt ka, võtsime suuna südalinnas olevasse kuulsasse pannkoogikohvikusse, kus peameister oli ekstra mulle ja ainult mulle valmis meisterdanud minu pildiga pannkoogitordi karamellijäätise ja vorstitükkidega, mida muidugi jagasin oma family‘ga. Kuidas siis muidu? Aga torti… oiiiiih, see kohutavalt tapvalt hea. Nii häääää oli!
Ja nii saigi läbi pool päeva. Vaikselt, tasa ja targu me neljakesi nelja tuule ehk lühidalt öeldes kodu poole tatsasime, lihtsalt vantsisime. Kodus sõin kõhu täis, sest suure trallimisega oli see vahepeal uuesti tühjaks saanud, ja jõin vett ka pääle ning siis oli kingituste aeg: Pille kinkis mulle armsa punase ja pika jalutusrihma. Ailar oli käsitöömeister Vesta Suusterilt tellinud minu nimega maalinguga vee- ja toidunõu. Need tõesti imeilusad ja siis oli kord Kelli käes – ta tuli minu juurde, kallistas ja ütles samal ajal: “Õnne Crenna!”
Nii armas oli see ja rohkemat ei vajagi ma.
 
Ent järsku hüüdis Ailar: “Crenna!”
Tegin kiirelt silmad lahti, vaatan ringi, midagi pole. Mitte midagi! Ei ole mu singitükki ega pannkoogitorti karamellijäätise ja vorstitükkidega. Ei ole mitte midagi!
Ailar võtab mu sülle ja nii me kolmekesi, mina, Ailar ja Kelli autosse lähemegi, mida ma tegelikult üldse ei salli. Heameelega hammustaksin ona teravate kihvadega need katki. Rattakummid ka .
Mõtlen endamisi kartlikult, kuhu me nüüd läheme…
Kohale jõudes olin Ailari peale päris pahane, sest pannkoogitordi, uute toidunõude, helikopteriga sõidu ning Mändjala rannas võrkpalli mängimise asemel tõi ta mind mu aasta tähtsamal päeval mingit valget kitlit ja siniseid kummikindaid kandva tädi juurde!