Viimne armastus (4/4)

/ jaanuar 20, 2011/ Inimesed & ühiskond/ 3 kommentaari

Ma ei tea enam, mida öelda ja mõelda või mida kirjutada. Tühjus ja igatsus. Igatsus ja tühjus. Olen üsna kindel, et mu mõtete ja kirjutamise puudumise põhjuseks on eilne, 19. jaanuar, kuna eile täitus 3aastat järjekordsest traagikast minu elus, kui nädal hiljem peale sõbra surma tabas mind neiu lahkumine igaveseks. Seega said ühe nädala jooksul kaks inimest haiget rohkem kui süda ja inimhing taluda suudaks.

19. jaanuar 2008. Kell oli 07⁰⁰. Väljas oli suur torm, meri möllas, aga praamid liikusid siiski. Aga kell aina tiksus ja tiksus, aina lähemale poole kaheksale. Ma vaatasin pingsalt kella, üritades seda neiu eest varjata. Ei, ma ei vaadanud, kui kiiresti kell liigub. Ma ei lugenud sekundeid ega minuteid lootuses, et kurat, liigu kiiremini. Vastupidi. Lootsin, et kell seisma jääks, patarei plahvataks, seierid küljest kukuks või sein kokku laguneks. Ei! Seda kahjuks ei juhtunud. Kell aina tiksus ja tiksus, aina lähemale poole kaheksale. Endiselt tiksus. Ja mingil hetkel – kahjuks – oligi kell saamas 07³⁰. Oli aeg neiu bussi peale saata. Buss väljus 07⁴⁵ Kuressaare bussijaamast. Pisikene Sarbuss. Kurbus. Nukrus. Üksindus. Nutumaik. Kõik need ja veel miljon tunnet mu sees olid mu enda haardesse võtnud. Aga pole midagi, pidasin vastu. 07⁴⁰ sõitis buss ette. Meie viimane kalli ja viimane suudlus. Ning seal ta läks – astus üks samm korraga, rahulikult bussi peale, ostis pileti ja tegi siis viimased sammud ning istus maha. Ja oligi kõik. Ise, kui buss 5 minutit veel jaamas seisis, kõndisin tagasi kodu poole, pisarad voolasid silmadest välja, langesid mööda mu nägu ja kukkusid maha. Varsti jõudis buss järgi. Vaatasin sellele järele – see liikus ja liikus. Aina kaugemale ja kaugemale. Kuni lõpuks kadus. Igavikku! Sel hetkel olin täielikult aru saanud, mis juhtus – ma jäin oma kullakesest ilma. Igaveseks! Koju jõudes lülitasin telefoni välja. Sammusin tuppa ja panin arvutist tööle Meie Loo – Declan Galbraith “An Angel”. Selle loo saatel tantsisime teinekord tunde. Hommikuti oli alati hea ärgata kalli inimese kõrval. See sulataks iga kalgi jäätunud südame. Meie soojad suudlused ja hellad kallistused – need on ühed tähtsamad tegurid, millest siiani puudust tunnen. Aga nendest teguritest on veel tähtsam  Tema. Tema oli tüdruk, kes suutis panna mu naerma. Ta õpetas mind elama. Ta õpetas kõike, mida koolis ei õpetata ja mida iseseisvalt õppida võimalik ei ole – õpetas armastama ja olla armastatud. Aga miks? Ma ei saa aru!?. Miks õpetas ta midagi, mida ta ise täita ei suuda või ei taha?. Ta tuli, oli, nägi ja lahkumisel võttis kaasa mu südame, seda kahjuks tagastamata. Minu süda on siiamaani nii suurteks kildudeks, et tõenäoliselt ei saa seda enam üksi teine neiu kokku lappida. Isegi Super Attack siin enam ei aita. Nii siis kuulasin Meie Lugu ja puhkesin nutma rohkem kui tavaliselt. Pisaraid aina voolas ja voolas. Voolas nii palju, et nendest oleks võinud tekkida uus Vaikne Ookean. Ma ei suutnud kellegagi rääkida, ma ei suutnud minna tööle. Suutsin teha ainult üht – minna kööki suitsule. “Mida ma edasi teen? Kuidas ma saan temata edasi elada?” olid minu mõtted, mis viisid paljude teiste mõteteni, nende hulgas isegi nöörini. Isegi kui mul nööri oleks olnud, ei oleks suutnud ma seda teha. Miks? Ei tea! Usun, et sellele küsimusele ei saa ma vastust kunagi. Mul oleks pajatada paljust ja rohkemastki veel, kuid sõnu ei ole. Eile oli kurb päev. Juba kolmandat aastat olen ta igavest lahkumist mäletanud põleva küünlaga, millele on ümber pandud punane lint – sellega mäletame viimset armastust. Kõik see juhtus 19. jaanuaril 2008 kell 07⁴⁵; Aravatavasti ei kohtu me enam kunagi. Kui mul peaks õigus olema, siis loodan, et teed mulle vähemalt seda au ja ei unusta mind kunagi
Hüvasti!