Kell on 5.30 teisipäeva hommikul, 22. november 2011. Väljas on pime nagu karu perses, aga ei ole viga. Ootan peatee ääres autot, millega liikuda Lihula poole, et võtta suund Pärnu peale, kust omakorda saaks edasi liikuda Ikla piiripunkti poole, et astuda esimest korda oma samm väljapoole Eesti piiri, täpsemalt kinnitada esmakordselt kand Riiga.
Esimese autoga Saaremaalt Lihulani sai ilma probleemideta. Kõik läks valatult, nagu ma tahtsin ja lootsin. Pärnu maanteed pidi sai kõnnitud üsna kenake maa, umbes 5 kilomeetrit vähemalt, üsna kindlalt, aga ühel hetkel peatus Mercedes-Benz Sprinteriga lahke 24aastane noormees, kellega Pärnu jõudsime umbes 12 (või oli see isegi varem 
). Ootasin, kuni ta oma toimetused ära ajas ja seejärel asusime koos teele Riia maanteele, kuhu tal muidugi endalgi oli vaja minna. Ja sealt algas minu esimene tõeline seiklus vabas looduses, vabas maailmas vaba linnuna kaasas ainult läpakas, paar riideeset, hambapasta ja hambahari, žilett koos teradega ja veel mõningad vajalikud vahendid ja asjad, mis pakkimise ajal meelde tulid ja mis muidugi mulle vajalikud näisid olevat.
Ikla poole oli minna midagi 50 kildiga, selle aja jooksul sai kokku hääletatud kurat teab mitukümmend või mitu sada sõiduautot (veokeid ma ei hääletanud), neist peatusid kõigest üksikud.
Ja jälle sain kõndida mitu-mitu kilomeetrit, kui ühel hetkel peatus üks Škoda, mille roolis tore lätlane ja tema kõrval ilus sakslanna. Sain kinni peetud õige masina, kuna see suundus otse Riiga, kuhu mind viisakalt ära viidi. Selle aja sisse sai mahutatud pikalt toredad ning mõnusad vestlused inglise keeles enamasti lätlasega, samas ei unustanud ma ka kenat merineitsit, kellega samuti üritasin juttu puhuda.
Ma olen ikka arvanud, et ma ei saa inglise keelega välismaal hakkama, aga pidin endas positiivselt siiamaani üllatuma, kuna kõik läks kenasti: mina mõistsin neid ja nemad mõistsid mind, isegi anekdoodi Eesti moodi üritasin neiule rääkida, mis näis talle meeldivat, kuna naerma see teda ajas.
Riiga jõudes sooviti mulle edu, anti häid soovitusi edasiseks käitumiseks ja käimiseks Riias, nii tööotsingute kohapealt kui isegi öömaja leidmise kohapealt. Nii siis otsustasingi proovida, kas õnnestub leida tänaseks ööks ööbimiskoht Riia kesklinna baaridest… Ja baaridest rääkides, siis ma ei saa jätta mainimata, et siinsed baarid, kuigi ma neid Eesti omadega ei oska võrrelda, kuna ma ei ole Eesti omades käinud, kui Kapteni Kõrts välja arvata, on igati stiilsed, korralikud, puhtad. Tõega! Kui kunagi keegi selle artikli lugejatest Riiga satub, käige kindlasti läbi. Maitse üle küll ei vaielda, kuid mina soovitan! Ja õigesse baari sattudes võid saada üsna hea elamuse osaliseks, Riia naiste ilust, mida baarides võib kohata, ei tasu rääkidagi. Enamus neist on silmadele kahjulikud, võivad lausa pimedaks jätta 
Kui võimalik, võtke kaasa päikeseprillid või miks mitte ka 3D prillid 
Viimastega saab olla kindel, et ilusate naiste pildid ei katke hetkekski.
Nii olengi kolanud siiamaani, kui hetkel on antud lause kirjutamisel kellaajaks 23:06, Riia kesklinnas ringiratast nagu hamster puuris mööda oma vaateratast. Samuti nägin ära esmakordselt Riia alguses politsei, kes vilkudes meist möödus, olen kohanud poissi, kes küsis mult marihuaanat, sõin selle aasta esimesed kaks jõuluviinerit mingis peenes kohas. Ainus häiriv tegur selle ettevõtte juures oli üks teenindajatest, kes rääkis kiiremini kui Marko Luhamaa lööb. Minu aju ei suutnud võtta vastu kogu seda infi, mida ta mulle seletas. Aga sain hakkama, ei ole viga.
Ma ei tea… mõtlesin siin veidi aega ja ma ei oska enam midagi rääkida tänasest päevast. Siiamaani on see olnud üsna vahva. Olen tutvunud ja rääkinud esmakordselt silmast silma lätlastega nende endi kodumaal, juba esimesel reisil sain juurde kaks uut läti sõpra, mille üle mul ainult heameel on, olen tutvunud kohalike baaridega, olen joonud, kuigi ei oleks tohtinud lubada, ühe pirni siidri, maitsnud esimest korda tõelist lätlaste jõulurooga, mis ei ole midagi erilist, kasutasin esmakordselt läti pellerit stiilses baaris, vaatasin esmakordselt Lätis jalgpalli (ja otse loomulikult baaris 
), ning kui see kedagi huvitama peaks, andsin teed ka politsei masinale, kuna kõnniteel olid ees mingid lilled. Ja hetkel, kui seda artiklit kirjutan ja aknast välja vaatan, paistab mulle esimese asjana silma üks takso, mõningad puud ja hooned, ja mingi putka, mida ma alguses peldikuks pidasin ning kuhu esmalt kusele tatsin minna 
Kuid usun, et nüüd lõpetan. Isegi, kui mul peaks minema edasi rändamiseks või kui mul õnnestub leida püsiv töö ja elukoht, siis üks asi on ja jääb selliseks, nagu ta seda hetkel on – üritan hoida selle blogi alati eestikeelsena. Kas see ka õnnestub, kas mul õnnestub leida ka püsiv töökoht ja elukoht, näitab ainult aeg. Vähemalt oleks siis leitud elu üks osake. Aga ülejäänud osad oleks veel leidmata – leida tuleks ka õnn, kuhu kuulub armastav perekond, eluga rahul olemine, igavene õnn, kuid selle leidmine on kindlasti keerulisem kui miski muu siin maailmas.
Loodan et saan andeks, kui blogis on tükk tühja maad, ja samuti loodan, et te ei unusta Pisikest Töllmokka 
Praegu aga pakaa ja tsaoo ja saadan esmakordselt teele oma parimad soovid oma toredatele sõpradele Saaremaal ja mandril (Eestis muidugi), Airile Belgiasse ja kahele uuele sõbrale Lätist tervitustega Mupsikult Lätist, mitme andega maalt, kust mõni leiab kõik, mis ta elult soovib ja tahab.