Allikas: penampakanz.net/2011/03/
Armastus, muidugi vastasoo esindaja ehk tüdruku poolt on see, millest enim puudust tunnen. Olen veidi nukker ja natukene kurb, kuid kahjuks on see paratamatus, millega elada tuleb. Ainult aeg teab, kas mulle on saatus ette näinud nähtust, mida paljud on kogenud ja mitmed miljardid tundnud, kuid mida keegi siiani näinud ei ole veel.
Oma igatsust ja nukrust saab kõige paremini elada välja luuletuses, mis on aus lugejate ja minu kui autori suhtes. Kõige paremad luuleteosed (isegi kui teos ei anna luuletust kokku) ongi mu meelest need, mis on kirjutatud ausalt ja otse südamest, ilma igasuguste labürintide ja nurgataguste, ilma keerutamata. See luuletus, millel nimeks “See oli armastus…”, ei ole vist kõige õigem luuleteos, riime vähe ja salme ka vähe, kuid need on otsesed ja ausad mõtted minu enda peast:
Jäta sosin mu padjale,
jäta armastus mu kõrvale,
jäta oma viimne suudlus teisele,
kuid ära minu kõrvalt lahku sa.
Siiski ärkasin üksinduses,
vaikus oli õhus,
magamistoas ja mujal.
See oli armastus, mis möödas on nüüd,
See oli hea, kuid kuidagi kaotasin ta nüüd,
see oli armastus, mis möödas on nüüd
hetkest, mil puudutasime üksteist veel,
ajani, mil aeg otsa sai hetkest vaid.
Siiani usun, et koos oleme me,
oled peidus mu südames.
Veeks nüüd olen moondunud,
pisaraks Sinu peopesas.
See oli armastus, mis möödas on nüüd,
See oli kõik, mida soovisin vaid ma,
nüüd elan täielikult ilma sinuta.
See oli armastus, mis möödas on nüüd,
see, kus voolab vesi ja puhub tuul.
See, kus puhub tuul…
See oli armastus, mis möödas on nüüd,
See oli kõik, mida soovisin vaid ma,
See oli armastus, mis möödas on nüüd
see on see, kus voolab vesi ja puhub tuul,
see, kus puhub viimse armastuse tuul.
See, kus puhub tuul…
Luuletuse autor: Ailar Kaljurand
Allikas: see on eestikeelne tõlge Roxette palale “It Must Have Been Love”
mõnus