2011.aasta veebruaris, kui otsustasin teha midagi kosutavat oma vaimule ja hingele, mõtlesin välja ka tutvustuse blogi rubriigile “Mupsiku Õhtuköök”.
Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, otsustasin rubriigi tutvustusest, mis on loetav siin: mupsiku_ohtukook_rubriigi_kirjeldus.html, teha muinasjutu.
Allpool eile, 29. novembril 2012 töö juures kirjutatud ja kaks korda mustandit muudetud muinasjutt.
Seda tuleks lugeda keskmise soravusega ja kaasa mõtlemisega, sest see on küll muinasjutt, aga kui lugeda hoolikalt ja veidi kaasa mõelda, peaks iga üks leidma sellest teosest teatud moraali.
Samuti palun teil välja mitte teha muinasjutu kirjutamisel tekkinud vigadest.
Tähelepanu! Tegemist on muinasjutuga. Enne lugemist konsulteerida vanematega, sõbraga või iseenda ajuga. Kaebuste tekkimisel või kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu teile kõige lähedasema inimesega või lugege Vikipeediast, mis on muinasjutt 
Allikas: www.toyscamp.com/catalog/lj4427.jpg
Elas kord üks armas, nägus, heasüdamlik ja vahva, aga üksik vandersell Ailar.
Ta oli Kuninga poeg. Lühikest kasvu, tema silmad on hallid ja juuksed pruunid.
Tööd ta teha ei viitsinud, ainult vaatas telekat, magas ja sõi. Väga laisk noormees. Ja nii veeresid tema päevad aastate kaupa ainult telekat vaadates, lesides ja süües.
Oli ilus suvine ilm: päikene paistis ja lõokene lõõris, vesi sillerdas päikese käes nagu kalliskivi öise täiskuu ajal, rohi oli rohelisem…
Ühel päeval eksis linna piltilus tüdruk, seljas imekaunis rubiinidega kaetud sädelev kleit. Neiu juuksed lehvisid õrna tuule käes nagu Sandra Bullocki brünetid juuksed fotosessioonil…
Ailari pilk kangestus tüdrukut nähes. Tema silmad pöörasid tähelepanu ainult neiule. Prints oli armunud esimesest silmapilust. Ta oli kindel, et just temaga oli ta määratud abielluma.
“Püha jumalaema kirik Pariisis!” sõnus poiss endamisi ja jooksis kähku Kuninga juurde ja ütles:
“Austatud Kuningas, mu isa, väljas oli silmipimestavalt kena neiu. Armusin temasse esimesest hetkest. Ma sooviksin ta sisse kutsuda, temaga õhtust süüa ja öömaja pakkuda.”
Nähes poega nii õnnelikuna, oli ta nõus.
Kuninga poeg suundus kahe musketit käes hoidva valvuriga peavärava juurde, kõndis neiuni, suudles tema kätt ja küsis:
“Kas kena printsess sädeleva valge kleidiga tuleks täna minuga kuningalossi sööma?”
Printsess oli poisist võlutud. Kõhklemata oli neiu nõus.
Teenijad valmistasid imemaitsvaid roogasid igale maitsele.
Terve pere istus söögilaua taga uuriti printsessi elu.
“Mis su nimi on?” oli Prints uudishimulik.
“Poesia, aga kutsutakse Printsessiks, sest Poesia jääb raskelt meelde.”
“Kust sa tuled?” tundis Kuningas huvi.
Enne kui Printsess vastatagi jõudis, tulistas Kuningas suust uue küsimuse:
“Mu poeg on teisse armunud? Kas te abielluksite temaga?”
Printsess ei teinud küsimuse peale teist nägugi ja vastas:
“Kui Prints suudab teha mulle hea söögi ja seejärel nõud läikima pesta, abiellun temaga.”
Peale õhtusööki juhatati Poesia tema tuppa, kus ta ronis voodisse, tõmbas teki peale ja uinus magusasse unne.
Seevastu Ailaril ei olnud und.
“Milline veider soov,” mõtles ta endamisi nukralt, “aga ma ei oska süüa teha. Veel vähem nõusid pesta,” nuuksus ta kurvalt.
Järsku, nähes Printsi kurbust, tõusis riiulilt üles mõõgaga Tinasõdur[ref]Tegelaskuju Hans Christian Anderseni muinasjutust “Vankumatu tinasõdur”[/ref], kõndis nagu sõdalane Printsi juurde ja lausus:
“Mine ja leia üles kraaviäärest Kala ja aita ta tagasi vette. Seejärel saad vastutasuks sugulased Poti ja Panni.”
Prints võttis tallist oma sõbra Hobuse ja ratsutas kraaviäärsele kaldale. Seal oli siplemas väike Kala. Prints võttis ettevaatlikult Kala kätte ja lasi ta tagasi vette.
“Kuidas saan sind tänada, mu Prints?” uuris tänulikult Kala.
“Mul oleks vaja Poti ja Panni abi, alustas Prints, “et teha Printsessile maitsev hommikusöök, et ta minuga abielluks.”
Järsku ilmusid Printsi jalge ette ilus valge punaste triipudega Pott ja võimas kõrge äärega Pann.
“Mine edasi Lõunakaldale ja otsi üles Põhjatäht. Aita ta tagasi Taevasse, siis saad vastutasuks Poti ja Panni tütre Lusika, kellele saad alati loota, kui vaja toit ära süüa või kui vaja midagi segada, poja Kahvli, tänu kellele saab süüa ja teinekord ka purustada toitu, mis Lusikale kui nooremale soole üle jõu käis. Ning teise poja Noaga, kes alati tõttab appi, kui midagi viilutada või lõigata vaja oli.”
Prints pani Poti ja Panni Hobuse seljas rippuvasse kotti, ja ratsutas Lõunakaldale.
Eest leidis ta nukra Põhjatähe, kes oli Taevast alla kukkunud.
“Aita mind, palun, tagasi Taevasse,” palus Põhjatäht “ja täidan ühe su soovi.”
Prints võttis külma Põhjatähe kätte, ronis kõige suurema puu otsa ja asetas ta oma ema-isa ja õe, Põhjatütre kõrvale, kes külla tulnud sugulastega pidasid Põhjatütre sünnipäeva.
“Kuidas saan sind tänada, mu sõber?” oli Põhjatäht rõõmsalt huvitatud.
“Mul oleks vaja Lusikat, kes aitaks toidu ära süüa või aitaks midagi segada, poega Kahvlit, tänu kellele sai noormees süüa ja teinekord ka purustada toitu, mis Lusikale kui nooremale soole üle jõu käiks. Ning teise poja Noaga, kes alati tõttas appi, kui midagi viilutada või lõigata vaja oli.”
Siis ilmusid Printsi ette Lusikas, Nuga ja Kahvel, kes kõlinaga Taevast puu alla kukkusid.
“Prints, liigu edasi Nuustiku juurde ja aita tal suppi täis kuum pott pliidilt tõsta ja saad vastutasuks abielupaari Kraanikausi ja Segisti ning nende tütre Nõudepesusvammi.
Abielupaar aitab sul nõud säravläikivaks pesta, kasutades nühkimiseks Nõudepesusvammi. Nuustiku leiad Lumivalgukese ja 7 Pöialpoisi[ref]Rahvusvahelise muinasjutu “Lumivalgeke” tegelaskujud. Muinasjutu autoriks on vennad Jacob Ludwig Carl ja Wilhelm Carl Grimm, tuntud kui Vennad Grimmid[/ref] majast.”
Puu otsast alla roninud, Lusika, Noa ja Kahvli kotti pannud, ratsutab Prints Hobusega Lumivalgukese ja 7 Pöialpoisi naabermajja.
Lõpuks jõuab Prints Nuustiku maja juurde, tuleb Hobuse seljast maha, koputab uksele.
“Palun aidake mind!” palub hädiselt peale ukse avamist Nuustik, “teen potis omale rotisuppi, aga pott on liiga raske tõstmiseks. Kui mind aitate, annan sulle, mida vaid soovid.”
Prints astub Poti juurde, võtab selle sangadest kinni ja tõstab pliidilt maha, kuid saab äkki Tulelt löögi ja vajub surmavalt kokku.
“Miks sa nii tegid?!” oli Nuustik Tule peale pahane.
“See oli vajalik, et ta ei saaks abielluda Kurja Nõia ja Pätu[ref]Minu väljamõeldud tegelaskujud 2009.aasta muinasjutust “Kuningapere ja Kuri Nõid[/ref] tütre Printsessiga.
Ta jääb magama (nagu oleks surnud) niikauaks, kui tuleb tüdruk, kes temasse tõeliselt armub. Ainult tõelise armastuse puudutus äratab Printsi.”
Möödusid aastad, aga Prints lamas endiselt Nuustiku majas pliita ja Tule ääres.
Järsku kostis ukse tagant kobinat. Nuustik läks avama ja leidis ukse tagant ilmilusa blondiini. Neiu oli eksinud ja soovis veidi sooja ja süüa. Järsku silmas neiu Printsi, sammus tema juurde ja lausus:
“Oi kui näus noormees. Mis temaga juhtus?”
Enne kui Nuustikul silmgi pilkuda jõudis, puudutas neiu oma käega Printsi nägusat ja mehelikku nägu, endal pisarad vaikselt voolates, kuid Prints ei ärganud.
Sellest ajast saati on maailmas eksisteerinud ja inimeste poolt kasutusel Pott ja Pann, Lusikas, Kahvel ja Nuga ning abielupaar Kraanikauss ja Segisti ja nende tütar Nõudepesusvamm.
Sellest ajast saadik on ka Tuli inimestele ja kõigele muule, mis põleb, äärmiselt ohtlik (kuigi antud loos oli Tuli hea ja soovis Printsile ainult parimat, takistades tal abiellumast kurja Printsessiga).
Hüvitamaks Tule halbu tegusid, aitab Nuustik koos abielupaari ja nende tütrega nõusid rasvast ja muust pahnast puhtana hoida.
Samuti on sellest ajast saadik üritatud leida Tulele võrdväärset vastast. Ainsa võrdväärse vastasena avastati Vesi, kes üritab inimeste kaasabil lõpetada Tule halbu tegemisi.
Prints aga lebab siiani Nuustiku ja Tule majas pliidi ääres, oodates tõelist armastust, kes tõelise armastuse puudutusega Ailari igavesest unest ärataks.
(Kui ta äratatakse, elab Ailar koos kaasaga õnnelikult kuningalossis kuni surmani. Kui ei, lebab ta seal kogu elu).