Tänane postitus on veidi erilisem, kui mu tavapärased postitused, kuigi selleks otsest põhjust nagu ei oleks. Noh, eks minu jaoks ole iga postitus omal moel eriline. Need on ikkagi ju mu enda mõtted mu enda peakolust, ei kellegi teise omast. Kuid mis teeb tänase postituse, just selle, mida hetkel kirjutan ja teie peale selle valmimist ja avaldamist loete, eriliseks teeb?
Nagu mainisin on iga postitus minu jaoks mingil moel eriline. Olgu selleks siis emotsioonide aje(ndus), kui olin rõõmus või kurb, natukene pahane või lausa marus, võib-olla tibakene segaduses ja üritasin otsida kuskilt midagi, mida saab leida ainult elu elades (mis muideks on samasugune jama, kui kunagi TV3 ekraanil jooksnud „Bonanza“).
Kõik sai alguse mitte suurest valgusest ja koridorist, vaid eilsest õhtust, kui kell tiksus kaheksat. Tegin päeval ühe uinaku, mis on minu puhul ebatavaline, sest tavaliselt ma ei maga päeviti, ja kui ülesse ärkasin, end voodist ülesse ajasin, kuigi kange soov oli edasi tududa, ja telku käima panin, vaatas mulle vastu Peeter Võsa, mis ei ole üldse ebatavaline. Siis suundusin arvuti taha ja hakkasin niisama netis kolama. Lugesin üht blogi ja teist blogi, siis kolmandaid lehekülgesid ja siis jälle mõnda blogi, vahepeal panin alla laadima ka hiigelauriku „Titanicu“, mille ajaloost mina vägagi huvitatud olen, mullu toodetud National Geographic’u dokumentaalsarja ja „CSI: Kriminalistide“ 9.hooaja I episoodi, sest olin huvitatud, kuidas lahendavad peaosalised juhtumi, kus üks nende meeskonnaliikmetest öösel kasti löödi, alla laadisin. Nende vahepeal kiikasin vahepeal ka lõustaraamatusse, et näha, mida head on seal korda saadetud. Ka kaht oma vaipa üritasin maha müüa…
Siis „helistas“ sõber mulle Ajukeskusesse ja soovitas lugeda Hetlini blogi, mida varem kiirelt silmanud olen, kuid sellele pidama ei ole viitsinud siiani jääda ning mille, kasutades tema blogi sloganit, mis ütleb, et „Siin ärkabki kõik ellu“, ristisin ikka oma loomule kohaselt: „Hetlini kiivris ärkab kõik ellu“.
Jaa, artikkel oli kirjutatud hästi, kuid kommentaarium oli nagu Riigikogu infotund… Ainult selle erinevusega, et selles kommentaariumis lahati selle üle, mida Riigikogu infotunnis veel tehtud ei ole, aga küll selle vea Saviansip üsna pea parandab. Arutelu oli põnev, mida Riigikogu infotund ei ole, kuid mitte nii põnev nagu „Cobra“ (ja ma ei pea silmas „Cobra 11-t“).
Neid lugeda oli huvitav, aga suuremat emotsiooni pakkus mulle autori kirjutis, mis tõi päevavalgele saladuse, mida Tuuli Roosma kunagi „Saladustes“ ei kajastaks – ta heameelega teeks sellest omaette „Saladused“ 
Kuid mul oli tuhin peal. Võtsin ette selle toreda blogi, kus autor kribab teemadest, mida mina tõenäoliselt mitte kunagi oma blogis ei kajasta (eks üheks põhjuseks ole ka see, et ma ei ole naiste seas nii ihaldusväärne, kui mõni Coca Colat ja rummi segamini joov päti staatuses olev kambajõmm), vähemalt praegu näib nii, ning hakkasin lugema tema postitusi otsast peale, mida ma veel lugenud ei ole (lugesin tema postitusi sealt kohast, kus ta oli järjega ajal, kui blogi avastasin).
Samal ajal, kui olin postituse lõpuni lugenud, avaldasin kommentaariumis ka kohe oma arvamust. Ja ennäe imet – väikesene üllatusena endalegi sain vastukaja selle blogi autorilt ja omanikult endalt. Oi ma olin õhinas… Mind märgati! Aga ei, mind – Master X-i – ei märganud tavaline inimene meie kõigi seast, mind märkas alates 2011.aastast paljudele peavalu valmistanud neiu, kes kirjutas ja siiamaani kirjutab üsna detailselt oma Euroopa seksretkedest, kus kaasas ei jõlkunud Michelle Trachtenberg, ja Lääne-Ameerika seiklustest välismaiste meestega, kus ta kahjuks ei kohtunud ei Chuck Norrise ega Jean-Claude Van Dammega 
Hetlini blogist sain teada 2aastat inimesi vaevanud saladuse, mida tuli viivitamatult kontrollida. Tehtud! Olin rõõmus! Ja miks ei peakski?!
Rõõm nii suur, et sõin selle tähistuseks ära paar pannkooki, mis mul taldrikul veel alles olid 
. Maitsvad olid, ainult natukene magusavõitu (panin vist suhkurt veits palju 
) teised.
Kes ei ole veel vihjetest aru saanud või ei ole antud tegelasega kursis, siis tekiks nendel kohe küsimus, kes kurat on Printsess? Ei, Printsess ei ole Londoni kuninganna ega Egiptuse printsi abikaasa, samuti ei ole ta Printsess, kes mu blogi loeks (mis on kurb ). Ta on isik, keda võib kohata Tallinnas ringi liikumas, eriti öösiti, sest ta armastab jalutada öövaikuses, kui taevas on sügisesed pilved, õrn tuulehoog sasib ta juukseid, Kuu paistab ja ta unistab oma Printsist valgel kappaval hobusel, nagu mina unistan oma Kuningannast valgel rahulikult ühe koha peal seisval eeslil 
Mõned päevad nädalas on tema jalutused olnud niivõrd pikad, et on otsustanud jalgu puhata kella viieni hommikul Kanal 12-e kaamerate, millest mina meeletult puudust tunnen, ees, kui peale „Tuvikesi“ algab öösaade „Night Chat“, nüüdsest uuema nimega „Vallatud Tissid“ (kuigi sobivam oleks ehk „Hüplevad Tissid ja Vallatud Peenised“ 
). Ja kui kell kukub viis hommikul, mõned minutid aravatavasti lisaks on ta jalad puhanud ja nüüd jalutab ta, tipa-tapa, tagasi koju, Kuu endiselt paistmas ja pilvedki ei ole taevalaotusest kuhugile kadunud.
Ta on isik, keda teavad kõik, kes armastavad lugeda blogisid…
Ta on isik, kes on eeskujuks naistele ja meestele, kes vabade ja vallalistena soovivad nautida elu täiel rinnal ja pigistada elust elu välja.
Just nii saigi Master X tuttavaks Printsessiga – 23aastase kena ja seltskondliku neiuga, kes juba 2 aastat on jaganud oma elu põnevamaid, intrigeerivamaid, kaasakiskuvamaid, lõbusamaid seikasid elust enesest, mis kohati pakub rohkem intriige kui Mehhiko seebiseriaalid ja lisab vürtsi põnevamalt kui Hollywoodi märulid. Tema, õige nimega Jaanika V., on autor ja omanik enneolematule seksiblogile minumoodimaailm.wordpress.com.
Ja selline oligi suuresti iroonitsev pikk ja keerukas suuremalt jaolt positiivse naljana, aga kohati tõeselt kokku pandud lugu sellest, kuidas Master X sai tuttavaks Printsessiga.
Nota benena peaksin ära märkima, et antud tekstiga ei ole ma soovinud pahandada ei Printsessi ega kedagi teist, kes end puudutatuna võisid tunda. See lihtsalt selline väike lookene sellest, kuidas avastasin Printsessi tegeliku identiteedi, lihtsalt üritasin seda veidi vürtsikamaks muuta, muidugi läbi huumoriprisma.
Aga mis siin enam. Mina sain oma mõtted, mis kohati võivad tunduda äärmiselt totaka tekstina ja lolli, tõeliselt inetu naljana, kirja pandud. Ei, tekst on ise tõsi nagu kuld (pean silmas seda identiteedi avastamist Hetlini blogi kaudu), mis ahvatleb ja hiilgab, lihtsalt laused ja sõnastused on seekord välja üritatud tuua minule omalaadselt. Peaksin mainima ka seda, et seoses päeval uinaku tegemisega ma öösel magama ei jõudnud. Eks seepärast tuligi lugejate jaoks selline veider tekstikene;
Aga mis ma oskan öelda Jaanikale, koodnimega Printsessile? Ega’s midagi muud, kui et soovin sulle klaviatuuril libisevaid sõrmi. Jätka endises vaimus!