«Elu on nagu jalgratas — selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda»
[align=”aligncenter” width=”2560″] Nagu te teate, pole minu peremehel Ailaril tegelikult ühtegi blogi, absoluutselt – mitte ühtegi. See tähendab, et mina olen majas ametlikult ainus “kirjanik”, kes peab kroonikat sellest, kuidas minu hoidja viimasel minutil alt hüppas ja kogu see järgnev hullumaja alguse sai. Enne kui ma oma traagilise reisikirjaga edasi lähen, tervitaksin siinkohal oma truud fännklubi – Gerald Durrel’i loomaaeda,
Alles mõned kuud on möödas 1it.ee-teemalisest nutilaulust, mille nimeks sai “Veebipoe laul”. Minu järjekorras juba kaheksas nutilaul on oma olemuselt küll lihtne ja esmapilgul justkui mitte midagi ütlev, kuid selle saamislool ja taustal on minu jaoks tegelikult omamoodi sügav ja isiklik tähendus. Kõik sai alguse ühest konkreetsest sõnapaarist, mida nägin lapseeas Hallistes kasvades sõber Siimuga tema vanematele kuulunud maatükil. Huvitava
Eestis on jaekaubandusturul käimas tõeline gladiaatorite lahing. Suured ketid konkureerivad verd valades kasvõi iga püksinööbi pärast. Loomulikult pakitakse see kõik ilusa reklaammulli sisse: meil on “püha eesmärk” pakkuda parimat teenindust ja veel paremaid kaupu kogu Eestis! Ja muidugi ei jää sellest gladiaatorite lahingust puutumata ka meie kodune Saaremaa. Mul on vahel tunne, et Kuressaare on statistiliselt elaniku kohta Eesti kõige
Reedesed trallid tehtud, Suure Munamäe tippu ronitud, Ööbikuorus säärelihastele valu antud, hilisõhtul Võru Selveris nagu kummitus ringi kolatud ning Kellil ja Armsakesel Terminaatori esinemisel käidud… Pühapäeval sai esimest korda elus helikopteriga taevas tiirutatud ning Kelli sai kätt proovida miniettevõtluses. Kell 14 vajutasime Antslas gaasi põhja ja võtsime suuna Pärnu poole, kus meil oli planeeritud kaks tundi vaba aega. Ja siis
Kuulge, sõbrad! Tean, et te kõik ootate hinge kinni hoides Antsla Hauka laada postituse kolmandat osa. Ärge muretsege – see eepiline triloogia saab oma väärika lõpu (ma loodan ), aga enne seda peame rääkima millestki muust. Täpsemalt sellest, kuidas riigipühad on tegelikult parim asi üldse ( ) – ja seda mitte patriotismi, vaid puhtalt pragmaatilistel põhjustel. Neljapäeval oli Eesti taasiseseisvumispäev.
Mõelda vaid – mul pole blogi, mul pole und . Muidugi saan aru, et see tuleneb olukorrast, et olen kaua üleval, kohati ka öösiti ja seetõttu magan kauem kui karu, kes naudib oma talveund, samas on see mulle sisse kodeeritud mitte ainult elu enda poolt, mis on samuti põhimõtteliselt tõene väide, aga ka 20aasta tagusest tööst, mil olin postiljon Eesti
Suur Munamägi on vaatamisväärsuseks olnud pikka aega – rahvapärimus räägib, et esimene torn püstitati sinna 1812. aastal – kas seoses Napoleoni sissetungiga või seetõttu, et Tartu Ülikooli teadlastel oli igav ja nad tahtsid lihtsalt kõrgemalt metsa vaadata . Igatahes ootasid meid ees kohustuslikud infotahvlid ja… mäkketõus. Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud