«Mõnikord on Eesti ühiskond samasugune kui too Viljandimaa loll koer, kes uriseb oma saba peale»
Tänane ja nimelt just see postitus on eelkõige meie jaoks hästi eriline, üks meie erilistest päevadest ja hetkedest elus, sest täna 2 aastat tagasi, 30.jaanuaril 2015 täpselt kell 23.00 sündis hästi pisike ja peaaegu kolm kilogrammi kaaluv tüdrukutirts, kes nüüdseks on kasvanud nii jõudsalt ja tublilt, et tähistab täna oma teist eluaastat, mis tõepoolest väga kiiresti läinud on. Sama kiiresti
Kusjuures selle postituse kirjutamist olen kaalunud suisa enam kui 5 aastat, kahjuks (ja kellegi õnneks) ja millegipärast ei ole kunagi selleni jõudnud. Mõtlesin siis YouTubest Eesti mussi kuulates , et teen selle täna teoks. Nimelt jäin mõtlema omal ajal, mis ikkagi juhtub pärast surma? kas tõesti läheme taevasse Jeesuse või Jumala juurde Paradiisiaeda või Eedeni aeda, millesse sügavalt kiriklased usuvad
Selle asemel, et kirjutada arvustust kahele filmile, Arnold Schwarzeneggeri “Punasele Kuumusele” ja Dustin Hoffmani “Tootsiele”, mida olen kunagi TV3 kanalilt näinud, räägin teemal, mis mind tõeliselt pahandas . Nimelt avastasin ühel õhtul, et internetis ringleb postitus ja petitsioon kahe Türgi (täpsemalt Isparta) poisi – Hasan Kuzu ja Neset Yaman – vastu, kes väidetavalt peale koertekaklust ühel väikesel abitul koerakesel kõrvad
Parem hilja, kui mitte kunagi, aga pigem siiski hiljem, kui varem Kõik sai alguse eelmisel aastal, kui aastaks meil oli 2016 (ja mitte 65) ning kui kõik jõulupakkide vahetuses osaleda soovinud blogijad end kirja panid Nullkulu.ee Maryliisi vahendusel ja abil. Lisaks paljudele tunduvalt parematele ja tuntumatele tegijatele panin end kirja minagi, sest tundus hästi vahva ettevõtmine ning oli põnev ootusärevus,
Ei hakka ma teile kurtma oma järjekordset kurbust ja sügavat pahameelt TV6-e suunas, jälle, mis taaskord järsult katkestas “MacGyveri” näitamise , sest nad pole rohkem hooaegu näitamiseks ostnud (siis ostke, raisk!), ning hakkas jälle näitama “A-Rühma”, mida olen juba ma ei tea mitukümmend korda näinud; Otsustasin ja tahtsin hoopis kirjutada eilsest kokkamise tuhinast, mis eile õhtul mind suddenly tabas. Nimelt
Uus aasta ongi käes. Eelmise nädala reedel plaanitud postitus, mis juba novembrikuust mustandite kaustas tolmu kogub, ja laupäevane postitus ainult minu peas kumavaks mõtteks jäigi, sest jäin tõbiseks, mis paariks-kolmeks päevaks mu silmad rivist viis. Esmaspäevaks sain silmad enam-vähem korda ja paika, ka nohu sain järgnevatel päevadel tunduvalt paremaks, aga täielikult lahti saanud siiani ei ole. Samuti ei ole köhast
Mnjah, selle asemel, et kirjutada meie toredatest iga-aastasest traditsioonilistest jõuludest, mida erinevalt eelmisest aastast tähistasime sel aastal maal Armsakese ja Bacilloli vanemate juures, kus traditsiooniliselt oli lisaks meile kohal ka Bacilloli pere, kuhu kuulub Bacillol, Zanussi ja kaks last (mõlemad tüdrukud), tahtsin kirjutada ja avaldada oma pahameelset arvamust internetibrauser/veebibrauser Mozilla Firefox kohta, mis on kõike muud kui hea, sest oma