Filmitalgud.ee embleem
On 30.aprilli hommik, kell on pool üheksa. Järsku, kui veel oma suurel mugaval punasel diivanil unemaal olin, hakkas järsult arvuti äratuskell tööle, andes märku, et “hei luuser, on aeg üles ärgata!” 
Ei mingit ülessetõusmist, mitte veel. Siiski üheksa ajal oma silmaluugid avali ajasin ja olin mõned minutid pikali ja siis ajasin end püsti. Käisin pelleris, tegin suitsu aknavahel, pesin hambaid, panin uued teksad jalga, võtsin Rando fotoka ja võtsin suuna Kuressaare Ametikooli, minnes enne korraks läbi Rando juurest, kes oli küll ise tööl, kuid Evelin oli kodus. Ka Kai oli hommikul seal. Andsin fotoka Evelini kätte ja sammusin välisukse poole. Järsku keerasin otsa ringi ning suundusin tagasi toa poole, vaadates ukse vahelt sisse.
“Tere Kai, nägemist Kai!” sõnasin ma kiirustades ja ehk isegi veidi naljakalt/koomiliselt, mille peale tõenäoliselt Kairi arvas, et Ailar on nii vara hommikul veidi ära keeranud.
Ja mis seal enam – kõndisin rahuliku, kuigi veidi ehk kiire sammuga Ametikooli poole, ruumi nr. K4 (saal). Rahvast oli palju, peaaegu 40 inimest, võib-olla veidi rohkem, ehk isegi veidi vähem, neist tüdrukuid rohkem kui poisse, nende seas ka mina.
Ja kui kell oli 10, võib-olla mõned mindid peale, algas Filmitalgude filminäitlejate koolitus, mille raames tehti selgeks põhitõed (kõne, hoiak, stseeniks valmistumine jne.), ning kuhu kõigi soovijate seast kutsuti kohale ainult valitud seltskond ja kus osalemine kohustuslik ei ole, kuid annab teatud eelise saada kõrvalossa uude Eesti mängufilmi, mis võtete jooksul toimub 15 eri maakonnas, kaasa arvatud Saaremaal. Just selle filmi tarvis otsitakse kaht peaosalist – Brendat ja Mihklit – Kanal2 tõsielusarjas “Kinotehas”, kuhu minagi kandidatuuri esitada plaanisin, mida ma siiski eelkõige rahapuuduse tõttu ei teinud. Ja olen pidanud otsust meeletult kahetsema, aga mis seal enam 
Esmalt hakkas hommik pihta iga osavõtja (loe: koolitusest osavõtja) pildistamisega, kus kõigist tehti reeglina 1-2 pilti, osade puhul ka rohkem. Seejärel jätkus hommik loenguga valmivast filmist ja üldiselt Filmitalgudest ning kõigest, mis sellega seostub. Järgmiseks suundusime kehalise kasvatuse “tundi” 
, kus näidati nippe ja trikke, kuidas näitlemise ajal õieti hingata, millal ja kuidas hingata, räägiti stseeniks valmistumisest, hoiakutest, kontrolliti reageerimiskiirust (reflekse) mänguga “Jänes ja Rebane”, kus minu ajal tundus mäng kuidagi kiireks minevat, mistõttu sattusin veidi segadusse 
, kuid lõppkokkuvõttes oli kõik äärmiselt cool – igat olukorda nauditi positiivselt, kõik said omavahel läbi ja keegi ei pannud tähele või ei teinud väljagi, kui hästi või halvasti kellegil miski välja tuli, mis on igati positiivne 
Vat see on õige seltskond, kus saad tunda end mugavalt, ilma et peaksid taluma teiste halvustavaid või lihtsalt niisama negatiivseid kommentaare.
Näiteks üks ülesanne, mis mulle väga meeldis, oli nn. peegliefekt, millest olen küll eespool kirjutanud, ent seda teise nurka alt ja mis on sootuks teistsugune. Täna aga tegime ülesande “peegli ees”, kus koos paarilisega, kelleks võib-olla üks kõik kes osavõtjatest. Eesmärgiks oli liigutada end aeglaselt, et partner jõuaks su liigutusi jäljendada, nagu oleksid peegli ees. Väga mõnus ülesanne. See üks tore peegliefekt, mida olen ennegi filmides ja sarjades näinud. Erinevaid ülesandeid oli palju, mistõttu ei hakka neid kõiki välja tooma. Kõiki neid tegevusi oli ääretult mõnus teha ning elamus on igati positiivne.
Ongi möödas 3 tundi ja veidi minuteid peale, mis tähendab lõunapausi, mis kestab kella kaheni, kui algavad stseenide mängimised ja filmimine.
Nüüd, kus lõunapaus on läbi saanud, algab stseenide väljamängimised ja nende filmimine. Enne lõunapausile minekut jagati kõigile laiali stsenaarium ja osalejaid jagati gruppidesse, kuhu kuulub kolm osalejat, olenevalt stseenist, kas poiss ja kaks tüdrukut või kaks poissi ja tüdruk. Kuna poisse oli vähem, siis leidus ka tüdruk, kes mängis poisi, Mihkli rolli. Mina sain mängida samuti Mihklit, ning minu gruppi kuulunud tüdruk (Evelin) ja veidi vanemapoolne naisterahvas (Ene) mängisid Brendat ja nõida. Peale kõikide osalejate stseenide mängimist vaadati üle, kui hästi keegi oma osaga hakkama sai. Kui hästi või halvasti sain hakkama mina oma rolliga, mina öelda ei oska. Niipalju oskan siiski öelda, et minu meelest oli suur viga minna kaamerate ette vuntsidega, mis näivat mulle midagi kuidagi sobivat. Tavaelus ehk veel, aga kaamerate ees? Ei, ei, ei, ja veel kord ei. Samas üks korraldaja, kes lõpus tegi minust tutvustava video, mainis vastupidist: need pidavat sobima ja ma olevat (vuntsidega) lahe.
Foto: Filmitalgud
Koolitusest niipalju, et terve päev, mis seal veedetud sai ja mida kõike tehtud sai, oli igati lahe ja meeldiv 
Olen vägagi rõõmus. Lõpuks ometi avanes mulle võimalus proovida näitlejaametit, ja tunnistan ausalt, et mulle hakkas näitlejaamet ja kaamerate ees olemine meeldima (veel) rohkem kui siiani. Lisaks, nagu olen maininud varemgi, on kaamerate ees olemine üks unustamatu tunne, mida mina sõnadega kirjeldada ei oska. Kogu see aeg, mil sind jälgib kaamera, kõike mida teed, kuidas teed, millal teed, on midagi seletamatult positiivset, kui kõike seda jälgib (tele)kaamera. Olen kindel, et minu otsus ja soov koolitusel osaleda oli õigustatud. Mis muidugi veel eht oli, oli osalejate seas olnud tüdrukute ilu. Oli nii mõnigi neiu, kes on mamma mia! kui kena (Ansip vastaks nende neidude ilu peale lausa niimoodi!). Lihtsalt võrratud! Lisaks veel, koolitusel tehtud pilte on võimalik vaadata ja kommenteerida Filmitalgud Facebooki pildigaleriis Kuressaare filminäitleja koolitus.
Selliselt minu tänane päev möödus. Koolitus sai läbi pool seitse, kui anti kõigile koolituse läbimise tunnistus, peale mida külastasin korra M & M-i ning Randot ja Evelin ja seejärel tulin poole kaheksaks koju, kuna sel ajal algas telekast lõbus komöödia “Hakkaja tüdruk” Amanda Bynes’ga peaosas.
Muidugi oli ka eilne päev Vallikraavi ääres huvitav, kui toimus Vallikraavi Veeralli. Sellest aga homme nii tekstis kui pildis. Aidaa 
Nüüd siis lubatud uuendus postituses, mis esmalt algab video tuvustusega:
Video on nähtav ka YouTubes
Jah, esmakordselt seda kaadrit oma silmaga nähes… Ma ei tea… Ma olen suutnud jälle valmistada pettumuse kõigile, kes minusse uskusid, keda tõenäoliselt ei ole rohkem kui ainult mina.
Üritasin rääkida selgelt, lühidalt, konkreetselt, mis ka õnnestus, kuid ikkagi unustasin mainimata, MIKS ma soovin osaleda uues Eesti mängufilmis.
Mulle hakkab juba tasapisi koitma, et ma ikkagist vist ei sobi kaamerate ette, vähemalt selle video põhjal vaadatuna, kuigi vuntse on siin tunduvalt vähem näha kui koolitusel stseeniproovides. Rikkusin ära ilusa video, ainuksed asjad, mis mulle siin meeldisid, olid käeliigutused, mis mul rääkimise ajal nagu refleksina toimivad, kuigi neidki oli veidi üleliia, mida rääkimise ajal tegin ja eriti kohad, kus esmalt näitan sõrmega Eesti rahva poole, mainides samal hetkel lause “just Teie poolt” (minu meelest superhästi see välja kukkunud ), ja teisena viipan kaamera poole käes oleva tunnistusega, kui mainin, et jään ootama plusspunkte ja kõige lõpuks ka tänan!
Loodan siiski, et minu videoettekanne midagi ei rikkunud ja et kuidagi õnnestub saada mingi tore osakene uues mängufilmis!
Seega olen igati tänulik neile, kes filmitalgud.ee kõrvalosade lehel minule pöidla panevad! Ja endiselt – tänud!