Ääretult vähe vahipataljoni tööst

/ oktoober 24, 2017/ Inimesed & ühiskond/ 2 kommentaari

Sattusin tänu Delfile eile Eesti presidentinna, Kersti Kaljulaid, Facebooki ajajoonele vaatama videot presidendi auvahtkonnast Kadrioru lossi ees. Ja jäin mõtlema, kuidas ja miks need tüübid teevad seda tööd, mida nad teevad. Seista püss õlal liikumatult kahe ukse ees viieastmelise trepi kõige kõrgemal ehk viiendal astmel. Isegi silm ei tohi liikuda. Välja arvatud juhul, kui keegi on astunud esimesele astmele, mille peale on presidendi vahipataljonil vastuseks karm “Stopp! Tagasi” , või veel hullem – teisele astmele, mille peale saab trepile astuja reaalse tapmisähvarduse (ehk: “Stopp! Tulistan!”). Kuidas muidugi kaardivägi siin edasi tegutseb, oleneb reaalselt olukorrast. Vahtkondlane peab tagama lisaks presidentinnale ka enda turvalisuse.
Juba esimene asi, millega mina ilmselt hakkama ei saaks. Ma ei ole tegelikult üldse nii karm, kui võib-olla osad aru saanud on või kellele sellise mulje jätnud olen. Ma ei suudaks inimest tappa ega vigastada, loomadest pole siinkohal üldse mõtet rääkidagi;
Peale vormi, mis koosneb pükstest, pintsakust, sinelist, valgest sallist, valgetest kinnastest, valgest vööst ja sineli alla käivast akselbandist (kuldne õlapael, dekoratiivelement), kättesaamist rivistatakse vahtkond, et kontrollida nende valmisolekut.
Vahetused toimuvad vist iga kahe tunni tagant. Siis saab silma looja lasta, telekat vaadata või teha midagi endale meelepärast, mis meelt lahutab. Muidugi kui leitakse midagi, mis kuidagi nõuetega ei sobi, on kuri karjas – see tuleb teha korda .
Aga passida ühe koha peal ja teha kahe tunni jooksul seitse ringkäiku ning siis arvatavasti liikumatult edasi seista oleks minu jaoks tõesti igavuse tipp. Muidugi võiksin ju salaja lugeda, palju on kantselei ees olevas pargis puid ja põõsaid, võib-olla leiab ka mõned sinililled, mitmel oraval seal pesa on või palju lehti on ühel puul või mitut oravat silmanud olen. Või pidada arvestust, kui palju rahvast sealt mööda käib või paljud on auvahtkonnaga pilti teinud. Võib-olla tuleb keegi lausa meest ehtima, nagu tegi seda Mr. Bean tuntud episoodis… Ja tõenäoliselt ongi vahetus taaskord lõppemas . Kaardiväelane laseb silma looja või käib lõunatamas kantselei sööklas-kohvikus, kus väidetavalt pidid olema imemaitsvad road.
Aga suurim probleem oleks valveseisakus olla külmal ajal, kui külmetama hakkavad sõrmed. Varsti ka varbad. Nägu külmast õhhetamas ja punasem kui armastusevärvi kirsikesel. Eh, kuidas peaks valvur olema võimeline külmunult reageerima olukordadele, mis karmides reeglites kirjas on? Ma sügavalt kahtlen, et ma selleks võimeline olen . Jah, muidugi võib neil olla mingi julm väljaõppe, kus õpetatakse kõikidele olukordadele reageerima ekstreemsetes oludes. Ka külmaga!
Kurvaks teeb mind seegi, et ei tea, kas nendel noormeestel, kes seal nagu lambipostid seisavad, on ka perekond – naine ja laps(ed), kes kaitseväelasest issit tööpostilt koju ootab (ootavad). Ja siis veel imestatakse, miks naine lastega teise juurde läheb või kõrvalsuhtesse astub. Sest nagu meestel, nii on ka naistel omad vajadused läheduse ja olgem ausad – ka seksi osas. Pole see nii väga ainult meeste pärusmaa midagi. Ühtviisi maiad mõlemad .
Aga tunnistan, et nende (noor)meeste ees tuleb müts maha võtta, et on valinud endale ameti, kus seitse päeva nädalas ja kakskümmend neli tundi ja kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas tuleb taluda ektreemseid talveolusid, seista liikumatult ühe koha peal, mõned ringkäigud lisaks, vajadusel olla väga karm külalistega, kes reaalselt suure tõenäosusega ei kujuta ei presidendile, valveposti mehele ega üldse kantseleile ja selle töötajatele mingit ohtu. Tublid mehed!
Kindel on aga, et mina seda tööd kunagi teha ei taha!

Vat sellised toredad lühimõtted seekord.
Mida Teie arvate? Kas teie suudaksite antud tööd teha või on see igaveseks üks nendest asjadest, mille alatiseks välistate?