Sattusin öösel vaatama Teetormaja veebikaameraid ja avastasin, et Kuressaares oli täna öösel (loe: ööl vastu tänast) õrn lumekiht maas. Teate, kui tore oli seda pilti näha, arvestades, et meil maja juures, nii 1-2 km kesklinnast eemal ei olnud lumehelvestki maas. Looduse vingerpuss ja teinekord on looduse vingerpussid hästi kihvtid.
Mäletan näiteks Viljandimaal elatud aega, kus koos sõbraga sai vihmasel päeval rattaga sõidetud Hallistest Abja-Paluojja, kusjuures vihma sadas meist paremal ja vasakul (ja võib-olla ka seljataga) ja meist eespool ehk Abja-Paluojas, aga meie kohal ei sadanud ühtegi piiska. Kuivalt me sõitu alustasime ja kuivalt me jõudsime ka kohale 
Kahjuks on ilm ja loodus teinud maailmas sajandite jooksul väga palju kurja: üleujutused, tornaadod, erinevad tormid (kas või näitena 10-11 aastat tagasi Pärnu torm ja uputus, millest ei jäänud puutumata Haapsalu ega Kuressaare), metsa- ja maastikupõlengud kuumusest jms. Nendest aga ei saa meist keegi üle ega ümber, loodusjõudude vastu inimene paraku ei saa 
Õnneks on see postitus positiivselt meelestatud.
Täna hommikul last lasteaeda viies ja Crennaga jalutamas käijes oli maa must nagu süsi. Aga nagu igal aastal kohane, nii kadus ka sel aastal valge vaip kiiremini kui see maha sadada jõudis.
Nüüd aga ekraanitõmmis Teetormaja veebikaamerast:
Ja siin hommikune ekraanitõmmis:
