«Inimesed usuvad meeleldi seda, mida nad tahavad»
Järjekordne postitus filmi- ja teleseriaali maailmast, kus omavahel on edukalt põimitud filmikunst ja muusika. Ja nende žanrite kõige säravamad tähed kõige paremas võtmes. Nii nagu näeb ette klassika Kuid seekord on see postitus võrreldes eelmistega erilisem, sest kaasahaaravas muusikamaailmas leiab tunnuspalasid lisaks televisiooni pärusmaalt koguni arvutimängudest. “H20 – merinetsid” (“H20: Just add water”) Austraalia telesari kolmest neiust, kes elavad teismeeas
Järjekorras juba kolmas teleseriaalide teemalooga seonduv postitus, kus toon välja laulud ja palad, mis minu meelest erinevatest sarjadest ja filmidest mulle silma on jäänud. Mis meeldivad eriti heade sõnade ja meloodia poolest, aga ka esituse ja selle harmoonia poolest, mis ühildub minu muusikamaitse ja olgem ausad, eks veidi ka hingega, kuna laulu kuulates seostub kõik meie sisemise minaga, ka hingega,
Peaaegu 10aastat on on möödunud Austraalia ajakirjaniku Charlotte Willise artiklist, kus ta kirjutas teleseriaalide teemalauludest, mida keegi unustada ei suuda. Seda omal ajal vahendas Õhtuleht. Ja ega’s ma siis kehvem vend olla ei saanud ja nii tegin minagi eraldi postituse tunnusmeloodiatest. Aga nüüd, kus möödunud 8aastat otsustasin teha esimesele postitusele järje. Siin on paremuse või halvemuse järgi järjestamata palad, mis
Mina ja mu üks suurimaid lemmiktegevusi – filmi või teleseriaali algustiitri ehk intro pikendamine või muutmine – on üle pika aja tagasi pildis . Olen “A-Rühma” kolmandat introt kaalunud ja plaaninud mitmeid kuid, kuid lihtsalt viitsimisest pole sellega söandanud tegeleda. Kuu aega tagasi võtsin end kokku, au ja kiitus mulle , ja tegin selle ära. Esmalt, nagu ikka, tuli alustada
Koroona kestab juba teist hooaega ning uskuge mind – kolmas ja viies ja hilisemad laine ei jää samuti tulemata. Viirus on teinud meile kõigile palju meelehärmi ja tekitanud erinevaid muresid ja probleeme. Õnneks sel aastal, nagu mullugi, võeti piirangud maha. Tasa ja targu, paari piirangu kaupa, kuid siiski tehti. Minule aga oli see kergendus, sest maikuu teisel poolel alanud puhkuse
“Ohoo!” mainisin oma peas ja mõtetes iseendale, kui YouTubes ringi tuuritades avastasin, et maailma populaarsemasse ja suurimasse videokeskkonda on laetud üles isiklikult minu jaoks Eesti üks parimaid ballaade armastusest ja selle kaotamisest, tagasivõitmisest, aga ka südant murdvast olukorrast, kus keegi igatseb taga kedagi, keda kas enam pole või lihtsalt on läinud kuhugile, kust teda enam keegi ei leia. Ja siis
On möödunud niikaua aega viimase tõsise postituse vorpimisest. Kohati tundub, et on möödas mitu sajandit . Nüüd aga on aeg tulla tagasi reaalsesse viirtuaalsesse blogimaailma ning kirjutada teemadel, millest mina enda mõtete kohaselt leian olevat mõistlik tegu. Niisiis sirvides elu24.ee saiti leidsin sealt mõned aastad tagasi kellegi poolt valmis kribatud artikli, mille mõnede (mitte kõikide!) punktide kohta soovin avaldada enda