Ja mis siin enam – kätte on jõudnud 16.oktoober, mis tähendab, et tuhanded ja arvatavasti ka miljonid blogijad üle maailma on leidnud aega, osaleda Blogide Aktsioonipäevas (Blog Action Day), mille eesmärgiks on igal aastal korra ühendada maailma eripaigust blogijad ja üldse internetis kirjutajad, et kirjutada, mõtelda, arutleda teemast, mis on ette antud. Sel aastal on kirjutatakse oma veebisissekannetes ühel põhiteemal – inimõigustest (Human Rights), mis igal inimesel peaks olema seadusega ette nähtud. Ma ei oska öelda teiste riikide seaduste kohta, kuid usun, et igas riigis on kodanikel mingisugunegi õigus õigustele, mis peaks tegema nad üksteisega võrdseks, mis peaks andma kodanikele ühise võrdsuse saada arstiabi, saada riigitoetust vastavalt kehtivale seadusandlusele, olla vaba ja õigust kasutada oma sõnavabadust vastavalt kehtivale seadusandlusele. Õigused, mis tekitavad rahvas tunde, et nad on riigiga üks, mitte riik ei ole omaette ja kodanikud omaette. Rääkides aga Eesti mastaabist, siis siin ei ole ma inimõiguste ja, tuues sisse ka kõrvalisema teema, võrdõiguslikkusega eriti rahul. Ma ei hakka siin hetkel lahkama kõike üksikasjalikult, vaid räägin kokkuvõtvalt paaris punktist, mis viib küll postituse teemast natukene välja, kaugemale, kuid miks mitte. Mõlemad teemad on seotud inimestega, kodanikega; EV seadusandlus sätestab, et kõigil EV kodanikel on õigus sõnavabadusele, arstiabile (ka erakorralisele), õigus saada õiguskaitseorganitelt abi ja kaitset ning et peab olema (sooline) võrdõiguslikkus.
Siiski ei ole see päris nii, nagu esmapilgul tundub. Vähemalt mulle mitte. Näiteks arstiabi saamise kohapealt. Tean üht inimest, kes ei ole oma elujärjelt just kõige soodsamates tingimustes, ta on oma elu küll ise tuksi keeranud, nii kurb kui see ka ei oleks, siiski on ta Eesti Vabariigi kodanik, kes peaks vastama samadele tingimustele nendega, kellel on töö, perekond, katus pea kohal, kelle elu ei ole nagu hammasrattad. Paraku see nii ei ole. Kuna antud mehel ei ole haigekassat, kuna ta on kodutu, ei saa ta ka arstiabi (nii ta vähemalt ise väidab). Mitte mingisugust, kuigi mehel võib olla kasvaja. Ta on väidetavalt käinud perearsti juures, kuid saadeti viisakamalt öeldes kukele, kuna tal puudub igasugune õigus ravile. Mina sellega ei nõustuks. Kui hakata norima seadusepunktide kallal, siis selle järgi peaks ju arstiabi olema kättesaadav kõigile, olenemata soost, haridustasemest, elukeskkonnast. See peaks olema kättesaadav ka ravikindlustuseta (loe: haigekassa) kodanikule. Riigikukkedel on muidugi poogen, kas elu hammasrataste vahele jäänud inimene elab või kärvab, piinleb või mitte, ikkagi peaks arvestama, et inimene maksab makse. Ka kodutu maksab makse. Poes käies maksame makse (käibemaks), tööl olles maksame makse… Me muud ei teegi oma rahaga, kui enamuse kingime sellest riigile. Ikka selleks, et see on nii ette nähtud. Aga miks on see nii?
Lihtsal põhjusel: meie, tavakodanikud, maksame makse, et oleks olemas Eesti Demokraatlik Vabariik. Aga mitte ainult. Maksame ka seepärast, et Eesti suurimad (vabandan sõnastuse pärast) sitakotid saaksid kergitada ja punnitada oma rahakotti, samas kui halvemal järjel olev kodanik vajab abi. Ma ei ütlegi, et nendele tuleks anda kala. Ei, sugugi mitte. Tuleks anda õng, millega kala püüda. Aga seda kas ei tehta või keelduvad kodanikud ise. Kui aga kodanik tahaks abi, siis õnge talle ei anta, sest riigiisad ei raatsi oma palgast anda ära seda pisikest summakest, mille nad rahvalt röövinud on, et seda õnge osta.
Taolist röövimist ei toimu ainult Tallinnas ega Rakveres, see on üle-eestiline ja arvatavasti ka igas riigis probleem, kus ühed saavad rohkem kui teised, aga viimased annavad selle võrra ka rohkem. Näiteks Tallinna Ühistranspordiga sõitmine. Mina, Kuressaare kodanik, sellest luksusest osa ei saa. Ma saan osa sellest, et maksan tasuta sõidu kinni (palju õnne mulle, eks 
)Vastu saan ma ainult rohkem häda ja viletsust ja seda, et pealinnas käies plekin ühistranspordiga liikudes veel pealegi. Jah, mulle on tõesti jäänud mulje, et Kuressaare ei ole Eesti osa, see on omaette riik, kuna Eesti valitsus ei näi seda kuidagi aksepteerivat 
. Valimisreklaamides televisioonis kohtab enamalt jaolt ikkagi mandri linnu, soodustusi tehakse pealinna kodanikele. See ei ole võrdväärne kodanike kohtlemine! Pigem on see ebavõrdne. Järelikult ei saa väita, et EV kodanikud oleksid omavahel võrdsed. Meil on küll õigusi, aga võrdsust mitte kuskil nurga peal. Ja nii need inimesed Soome ja Rootsi, Norra ja Saksamaale elama ja tööle lähevadki. Need on riigid, kus, jah, on elatustase kõrgem, kuid palgad ja elutingimused ka soodsamad. Eesti pension ja palk, rääkimata lastetoetusest, on naeruväärselt madalad kui Soomes, Rootsis ja Norras. Töötuks jäämise korral ei kindlusta riik mitte kellelegi töökohta, kuigi seda lubatakse alati. Töötutoetus on samuti naeruväärse süsteemiga: saad pool aastat pappi ja kõik. Peale seda võib ära surra. Mitte kedagi ei huvita, välja arvatud tuttavad, omaksed, lähedased. Poliitikud ei hooli kellestki peale iseenda. Nii palju siis demokraatlikust vabariigist, kus võim peaks olema rahval. Jah, tegelikult meil on ka võim – maksude maksmise ja poliitikute ülalpidamise osas.
Ja seepärast öeldaksegi, et kui inimene poliitikat ei tee, siis teeb poliitika teda. Ja see ei ole mitte kuidagi vale sõnastus. Nii see tegelikult ka on.
Sellised olid minu mõtted inimõiguse teemaga seoses. Läksin veidi teemast küll välja, pigem rääkisin veidi laiemalt antud teemast, kui võib-olla teised, kirudes poliitikuid ja tuues välja mõne EV seadusepunkti, millega ei nõustuks, kuid vähemalt sain öeldud, mida olen tahtnud ammu öelda. Ja Blogide Aktsioonipäevast osavõtmine ja ette antud teemast kirjutamine õige koht.