“Hommikueine Tiffany juures” (“Breakfast At Tiffany’s”) on 1961.aastal Truman Capote’i romaani alusel valminud romantiline komöödia, kus Audrey Hepburn’i kehastatud Holly Golightly soovib oma ellu armastust, kedagi, kes hoiaks ja kaitseks teda.
Ühel päeval kolib tema naabriks peaaegu pennitu kirjanik Paul Varjak, keda kehastab 80-ndatel taaskord “A-Rühma” liidrina tippu tõusnud George Peppard, kes esimesel korral Hollyga kohtudes avastab enda suureks üllatuseks, et tema naaber on veidi… mitte imelik, pigem erinev või veidi hajameelne naine, kes suutis Pauli mitmelgi korral üllatada. Vähemalt mulle selline mulje jäi. Kõige huvitavam oli minu jaoks näha, kuidas George mängib välja karakterit, kes pidi olema vahepeal karm, siis olema üllatunud ja ehmunud. Nii nagu “A-Rühmas”, nii on George ka ses filmis kirglik suitsunautija, kes teeb seda võimalikult tihti. Ja tõden ausalt, et mulle meeldis. Minu meelest mängis mees oma osa väga hästi välja. Mehe suitsetamine sellesse filmi tema puhul sobib. Ja mitte ainult tema, vaid ka Audrey. Olen mõlema osatäitja tööga rahul ja saan ehk isegi aru, miks filmitegijad soovisid peaosalisteks just Hepburni ja Peppardi. 
Samuti meeldisid mulle vahepealsed Mr. Yunioshi, keda kehastas Mickey Rooney, sekeldused mööda maja koridore, kes kuidagi ei saanud magada Holly pidutsemiste ja muu segadusega, mis viisid mehe närvid võimaliku kuristiku äärele.
Ja ma ei saa mainimata jätta sarja osalisena kollast kassi, kes oli filmi igati sobilik. Minul käis korra küll peast läbi, et järsku tuleb filmi lõpus välja, et kass on spioon, kes saadeti noore neiu ja ehk isegi tema uue naabrimehe järel valvet pidama. Ei läinud nii, kuid läks hoopis niipidi, mida ei oleks osanud oodata. Umbes pool tundi enne filmi lõppu süüdistatakse Hollyt ja Pauli narkootikumide omamises. Sealt said taaskord alguse seiklused, mis minu meelest ei sobinud filmi. See oleks võinud kedrata lõpuni sellisena, nagu filmi keskpaigas. Klassikana. Ja kuigi filmi minule teadaolevatel andmetel reklaamiti kui romantilist filmi, siis lõpp ei näi romantiline sugugi olevat. Ma küll ei usu, et vihmas kollase kassi otsimine põiktänavalt romantiline on. Aga see muidugi las jääda igaühe enda otsustada.
On veel paar asja, mida ei saa kommenteerimata jätta. Esiteks, kui eile veidi Vikipeedias surfasin, avastasin, et Audrey on sündinud 4. mail 1929 ehk peaaegu aasta hiljem peale George Peppardi sündi. Aga vaadates surma daatumeid, siis sellega on vastupidi – Audrey suri aasta enne George’i, 20. jaanuaril 1993, mees aga 8. mai 1994. Milline kolmiksünergia?
Veel, kui eile filmi algust vaatasin, jooksis algustiitritest läbi nimi Martin Balsam. Nimi eestastele oleks ehk huvitavam, kui Balsam oleks hoopiski Palsam 
Lühidalt seletades – mulle film meeldis. Ja meeldisid peategelased, vähemal või suuremal määral ka kõrvaltegelased. Oli veidi kibestust, nalja, armumisi, tülliminekuid ja solvamisi, aga see peab romantiliste filmide juurde kuuluma. Siiski langetab punkte narkosüüdistus ja politseisse viimine. Kui seda ei arvestaks, paneks ma filmile hindeks 9/10, aga paraku pean siiski arvestama ka sellega ja seetõttu paneksin filmile hindeks, mis minu poolt jääb lõpphindeks, 7/10
Ja nüüd üks teemasse mitte puutuv teema. Lisan korra veel blog.tr.ee kinnituskoodi: UMWPBRRW
Pingback: “Hommikueine Tiffany juures” laupäeval, 7. juunil kell 15.00 TV3-s | Loe seda, mida Sa filmis ei näinud