Cognac leyart

/ mai 22, 2016/ Filmid & sarjad, Inimesed & ühiskond, Meelelelahutus/ 0 kommentaari

Jah, aeg läheb ikka kuradima kiiresti. Alles oli eelmise nädala esmaspäev ja teisipäev, praktiliselt nädal on möödas Eurovisiooni finaalist, kuhu Eesti seekord ei pääsenud ja kus võidutsesid Ukraina, Austraalia, kes minu meelest tegelikult võistelda üldse ei tohiks, sest ta ei ole Euroopa riik ja minule teadaolevalt ei ole neil ka ühtegi telekanalit, mis kuuluks EBU-sse, ning Venemaa, kes omakorda on skandaalina võtnud Ukraina võitu – nad nimelt on äärmiselt nördinud ja minule jäänud mulje kohaselt ülbelt pettunud, et nad võistlust sel aastal kinni ei pannud ning järgmisel aastal ilmselt Moskvas Eurovisiooni korraldada ei saa. Mul aga tekkis küsimus, miks nad nii ähmi täis läksid, et esikohta ei saanud? Olgu, võib-olla tõesti seepärast, et nad okupeerisid ja annekteerisid Krimmi Ukrainast. Muidugi selle kriisi ajal oli väga kurvastavaid teateid eri rinnetelt nii Ukrainaga seonduvalt, kui ka erinevate katastroofidega, mis rahvale meeldejäävamaks on ilmselt Malaysia reisilennuki, mille pardal kõik 298 inimest hukkusid, allatulistamine 17.juulil 2014. Just okupeerimise ja annekteerimise tõttu ei saa just väita, et Ukraina ja Venemaa omavahel parimad sõbrad oleksid. Kumbki arvatavasti ei salli teineteist ning seetõttu on Venemaale vastukarva Ukraina Eurovisiooni võit või mistahes muu asi, mis Ukrainale hea või kasulik on. Samas jällegi võib ju teema olla millegis muus. Ehk oli Venemaal midagi plaanis Eurovisiooni korraldamise ajal, sest see iga-aastane lauluvõistlus oleks suurepärane kate mistahes (sõja)tegevuseks näiteks Balti riikides või miks mitte ka Rootsis ja ehk isegi Soomes? Keegi ei pruugi tulla sellepeale, et just Eurovisiooni ajal mõnele riigile peale lennatakse. Noh, jah, minu ilmselt ajuvaba mõttekäik selle teksti kirjutamise ajal just Ukraina võidu skandaaliga väidetavalt sai, mille Venemaa tõstatas, et lugu on juba korra Ukrainas ette kantud. Kurb on aga see, et kaotada tuleb osata. Ja lisaks – 3.koht pole ju üldse paha. Ikkagist esikolmik
Ja alles oli teisipäev, kui eetris oli järjekordne “Padjaklubi”, mida ma ei vaadanud. Kurb on aga see, et ma ei mäleta, miks ma seda ei vaadanud
Imekombel aga on minu jaoks jamaks muutunud “Naabrist parem”. Vaatasin esimest saadet, kuigi sedagi vist kordusena, ja siis tundus huvitav. Vaatasin isegi teist saadet ja siis tundus ka huvitav. Aga nüüd… Ma ei tea, miks nüüd enam huvi ei paku. Selle saatega tuli meelde, et kunagi oli Kanal 2 sarnane saade, mis toodeti Austraalias. Vat see mulle meeldis. Sai seda omal ajal kogu aeg vaadatud. Vaataksin ka praegu. Kahjuks ei mäleta selle saate nime .
Ka “Eesti ulakaid vanureid” sai nädal tagasi vaadatud. Või noh, olgem ausad, pigem üritasin selle lõpuni vaadata. Belgia versioon oli minu jaoks täielik saast. Naljad, mida vanurid üritasid teha, olid minu meelest julmad. Ei, ma saan naljast aru küll. Olen täiesti huumorisoonega inimene, kuid Belgia vanurite nalju mina ei mõistnud. Minu meelest tegid nad poetöötajatega nalju, mis reaalselt võis mõnele töökoha maksma minna. Jah, Eesti versioon ei olnud nii hull, aga vat, minu meelest ja minu jaoks polnud seal midagi naljakat. Naerma, isegi muigama ei pannud . Minu jaoks lihtsalt mõistetamatu
Kunagi ennemuistsel ajal, veel siis, kui Kanal2 ei olnud statistika kohaselt vaadatuim telekanal, oli just nimetatud ekraanil selline särav huumorisaade nagu “Varjatud kaamera”. Ingliskeelsepäraselt siis “Candid Camera”. Vat see mulle meeldis. Muidugi ei ütleks, et kõik naljad humoorikad olid, aga ikkagist paremad, kui nende vanurite omad. Või Benny Hill ja Rowan Atkinson “Mr. Beanina”. Isegi Freddie Starr, kelle showd on kunagi näidatud ka Eestis TV 3 pealt, oli 90-ndate teisel pool omaette nähtus, kuigi ilmselt võrreldi teda veidi Benny Hilliga, kuna nende šketsid võisid kohati olla sarnased. Aga jällegi mulle meeldis. Ka “Pühapäev Sepoga”, millest ka varem kirjutanud olen, mulle meeldis. Nii et häid naljasaateid tehakse ka praegu. Ja eks igaüks valib sellest portsust välja omale sobivamad.
Ohoo, ja isegi “A-Rühm” hakkas taaskord TV 6 pealt jooksma. Minu kurvastuseks ja kohe kindlasti kellegi teise rõõmuks otsustas telekanal taaskord jätta pooleli “MacGyveri”. Korra on nad seda trikki juba teinud. Aga see sakib. Kui mingi telesarja näitamise õigused on ostetud, siis tuleks osta välja kõik osad ja hooajad, mitte ei tasuks mingi poole eest papp välja käija, et siis pooleli jätta ning 3-4 kuu pärast otsast kordama hakata. See ei ole tsirkuse tegemine, pigem vaatajatega lollitamine Õnneks on meil osad episoodid veel salvestustest vaatamata. Need vaatan ka ilmselt täna või homme ära. See on kõigutamatu fakt!
Samuti olen veendunud, et kui “Kutsuge Cobra 11” osad jõuavad ma-ei-teagi-enam-mitmendat-korda sinnamaani, kus Semiri partner Chris, keda kehastas Gedeon Burkhard, hukkub Sander Calvuse käeläbi, siis TV 6 ikkagi ei näita selle episoodi II jagu. See on siiamaani ainus episood, mida ma näinud ei ole, sest telekanalit lihtsalt ei koti
Samuti kingiti mulle mõni päev tagasi Cognac Leyrat nimeline viski. Selline pisikene pudelikene. Maitsesin ka, aga nagu ikka – viski ei ole minu jook. Ei meeldinud;
Ja olgem õnnelikud kõik, sest põhimõtteliselt on käes suvi! Päikene paistab ja linnukesed laulavad… Naised käivad seelikute ja mehed lühikeste pükstega, seljas ainult T-särgid Ka on lisaks autodele liikumas jalgratturid, rulluisutajad, noored rulatajad… Kõigil on midagi teha. Isegi mul. Kuid arvan, et nüüd lähengi vaatan olemasolevad “MacGyveri” osad ära ja siis ongi läbi. Kuni järgmise korrani. Küll aga sooviksin jagada teiega veel üht imelist teleseriaali tunnuslugu, mille autoriks on W.G. Snuffy Walden. Üks imeline instrumentaalpala