Eile, 16.veebruaril, “Anakondat” vaadates tekkis mul järsku, teadmata isegi kust, küpsetamistuju. Nii saigi viitsimus ja tahe kokku võetud ning pruun Vilma jahu, valge nisujahu, suhkur, kookosmass, õli ja vesi välja toodud esimest korda oma elus küpsiste tegemiseks.
Esmalt panin kollasesse kaussi kogu pruuni (brownie) jahu, sellele lisasin sekka valget nisujahu, mis oleks minu pisikese herneteramahu mõtlemise poolest tasakaalustuma, et liialt ei oleks tunda kakao tugevat maiku. Segasin . Ja vaadates segule otsa, veidi ka maitstes, leidsin, et mis seal ikka – lisan veel veidi valget jahu, segades selle taaskord browniega kokku. Nüüd, maitstes taaskord segu, näis kõik korras olevat, hea oli. Seejärel panin silma järgi veidi suhkrut, et küpsised oleksid magusad. Siis valasin tunde järgi vett, olles siiski ettevaatlik, et vett ei oleks üleliia palju (juurde saab ju alati panna, ära aga ei saa enam võtta).
Kui segu oli paras, ei olnud paks ega liiga vedel, valasin tainasse ka törtsu-paar õli ja taaskord segasin kõik omavahel kenasti kokku.
Tainas paras ja valmis, sai küpsetusplaadile lisatud margariini (kuigi ma ei tea tegelikult, kas see on vajalik või ei) kogu plaadi ulatuses laiali jaotatult, selle peale asetasin küpsetuspaberi (ja ei tea kindlalt, kas sedagi vaja oli). Ning siis oli käes üks järgmistest põhitegevustest – tainas plaadile panna. Plaadile sai supilusika abil koos Armsakesega pandud ümmargused kettad, nagu mulle meeldis.
Plaat tainast täis, oli tal aeg 30-35 minutiks ahju minna.
Minutid möödusid ja ahjust hakkasid ninna tulema tõeliselt head lõhnad, nagu oleks nädalavahetus ja vanaema või ema teevad Nädalavahetuse kooki 
Varsti välja võttes olid küpsised jõudnud hästi vähekene kõrbema minna, sest unustasime, nagu tavaliselt, need lihtalt ära 
Siin väike, kahepildiline galerii meie ettevõtmisest
