Seda vist ei juhtu kunagi, et ma teda enam ei armasta. Usun, et armastan teda ka siis, kui mulle muld peale visatakse!. Isegi mu lemmikarmastusloo sõnad ütlevad, et “Taevas on sinine, kui me lausume, et armastus on imeline!” Lause on kena, kuid olen tõsiselt hakanud kahtlema selle tõelisuses. Eriti lause teises pooles. Aga ega’s midagi, pean sellega leppima, kuna see on paratamatus, mille vastu mina võidelda ei saa. Või isegi kui saaksin, siis ma ei oskaks.
Jah, olen üritanud olla talle toeks. Olen temaga raseduse ajal rääkinud, isegi lapse nime küsisin peale poja sündi, aga rohkem vist ei suuda, kuna see kõik teeb haiget. Meeletult! Aga mis seal ikka! 
Midagi head juhtub minuga siiski. Seda küll harva, aga juhtub. Helistati täna ja pakuti tööd Nasval. Homme lähen peale lõunat bussiga kohale ja vaatan-kuulan, mida räägitakse ja mis tööd pakutakse. Kahjuks on see ainult ajutine, Jaanipäevani, kuid peaasi et seegi. Parem see kui mitte midagi!
Veel on muutunud niipalju, et blogis on uus autor, mu hea sõber Kirsika ehk roosioieke, kes on avaldanud juba oma esimese postituse. Praeguseks aga aidaa ja pakaa! Istun nüüd oma virtuaalsesse kabrioletti ja võtan suuna M & M juurde. 
Nii et, kui on kedagi, kes sõitma soovib tulla, siis andke teada, minu poolt sõit ja lõbu, teie poolt kütus 
