Peale päevaseid rännakuid Riia kesklinnas, peale öiseid rännakuid Riia baarides ja (üldiselt) Riia kesklinnas, peale päevaseid jutuajamisi Riia kesklinnas inglise keeles lätlastega, liikusin kolmapäeva õhtul vaikselt Leedu poole, ületades ühe Riia sildadest, mida oli kokku kaks, neist ühe juures, mida mina ei ületanud, seisis üks laev, kuid aru ma ei saanud oli see kauba- või reisilaev. Aga silla peal olemine, sealt üle liikumine ja vasakule ja paremale vaatamine oli igati vahva, kohati meenutas Ameerikat, kus ma kunagi käinud ei ole ja veidikene Euroopat, kus ma samuti kunagi käinud ei ole (kui Taani, Rootsi, Soome välja arvata), aga kus on igasugused võimsad sillad ja omavahel ristuvad autoteed. Esimesed sillad, mis selle teksti kirjutamise ajal pähe turgatasid, on Golden Gate San Franciscos, Great Belt Taanis, Brooklyn Bridge New Yorgis, Øresund Bridge Rootsis, Sydney Harbour Bridge Sidney’s ja muidugi Londonis Tower Bridge.
Üle silla jõudes võtsin suuna vasakule, mis viis ma-ei-tea-isegi-kuhu, igatahes tee näis olevat õige, sest jõudsin välja Bauskase (E67) poole mineva teeni, mis kaardi järgi näis olevat kõige otsem tee Vilniusesse. Maanteede ristumisel peale Bauskast oleksin pidanud keerama maanteele E272, ent sinnamaani ma ei jõudnudki, kuna ühel hetkel otsustasin, et mida ma teen? Ma ei ole lätlane ega leedulane, ma olen eurooplane, aga siiski jään eestlaseks. Tegin ümberpöörde ja võtsin suuna Salaspilsi poole, kust peaks minu kaardi lugemisoskuse järgi olema otsem tee Ikla maanteele ehk Pärnu-Tallinn maanteele E67, mida mööda ka Riiga saabusin. Enamus maast kõndisin jala, ent ühel hetkel peatus üks sinine veok, kellega sain Salaspilsi, kust Pärnu-Tallinn maanteeni oli jäänud 1-2 kilomeetrit, kui sedagi. Naljakas osa on selle juures see, et tegelikult veokit ma ei hääletanud. Hääletasin rekka ees olevat sõiduautot, kuid kinni pidas hoopiski rekka. Peaasi, et seegi.
Järsku möödus minust auto, mis mõnisada meetrit eespool kinni pidas. Ise muidugi lootsin, et loodame, et masin edasi ei sõida, ehk õnnestub küüti saada, kuid kus sa sellega – seisma jäänud auto oli hoopiski Läti politsei, kes hakkas kinni pidama rekkaid. Nii palju oli meil siiski kokkupuudet, et kaks viisakat Läti ohvitseri kinkisid mulle kaks helkurit, millest üks kadus üsna kiiresti pimedusse, kuna jope külge kinnitamisel ei kinnitanud ma seda vist kõige paremini. Aga ürita seda teha täielikus kottpimeduses 
Peale teise helkuri kinnitamist hakkasin aga edasi kõndima, kuni järsku pidas kinni Leedu poole suunduvad noormees ja roolis olev nooruke neiu, kes pakkusid küüti Pärnu-Tallinn (E67) maanteeni, kuigi nad ajasid vastu, et siit ei pääse Tallinna poole. Mina aga olin kindel, et pääseb, sest möödusime sildist, kus oli kirjas, et Tallinnasse jõudmiseks tuleks keerata paremale. Nii ma ka tegin. Kõndisin täielikus kottpimeduses ikka omajagu maad, kuni leidsin, et ma enam ei viitsi. Niisiis jäin teeäärde seisma, võtsin kotist spagetid ja hakkasin neid närima, tehes samal ajal pöidlaküüti. Kõik kimasid mööda nagu enamus inimesi ikka, ka üks BMW-ga hollandlane põrutas esmalt mööda, kuid suundus mõne aja pärast tagasi ja võttis mu peale. Temaga sain Pärnuni, kuhu jõudsin kell pool kaks öösel ehk neljapäeval. Nii ma siis jalutasin 3-4 kilti vaikse sammuga Pärnu kesklinna, istudes vahepeal bussijaamades ja tõmbasin pläru. Umbes kella neljaks olin bussiterminalis. Siiski oli veel kaua oodata, lausa kella üheksani, kuna siis tehti lahti SEB Ühispank, kust mul oli vaja läbi astuda, kuna mu kontole oli laekunud 15 eurot. Selle rahaga sõin kenasti Pagaripoiste kohvikus kõtukese täis ja ostsin ka bussipileti Hallistesse, mida otsustasin üle pikka aja külastada. Pärnust hakkasin liikuma umbes kell 10.45 ning Hallistes olin kuskil 12.30.
Käisin Hallistes kodus, jätsin asjad tuppa ja pagesin läpakaga raamatukokku, kus sain ka vastatud tööandjale, kes esimesel korral töökoha üles ütles, kuid siis tagasi kutsus. Täpsustasin paari asja ja vastuse kättesaamisel tuli otsus suunduda tagasi Saaremaale kas pühapäeval või esmaspäeval. Reedel tuli aga otsus minna tagasi laupäeval, mida ma ka tegin. Jõudsin Kuressaarde tagasi üleeile, laupäeva õhtul 21.30.
Ja oma rännakute ajal olen saanud aru, et ma ei soovigi Saaremaalt lahkuda. See on selline väike ja vaike rahulik mere tagune linn, mis lausa kutsub tagasi. Saaremaa oleks veel parem paik siis, kui siinsed inimesed oleksid paremad, kui nad ei oleks nii naiivsed. Saaremaas ei ole ma pidanud pettuma, inimestes aga küll. Saarlased, muidugi mitte kõik, aga enamus neist võiksid olla veidi parema käitumisega,viisakamad, kohati ka sõbralikumad ja mis peamine – ärge olge naiivsed, võtke vastu ka mandrilt tulevad inimesed, ärge ajage neid minema. Olge tolerantsemad!
Selline oli minu peaaegu nädalane pöidlaküüdiga reis. Aga vahva oli, igati vinge. Mulle igastahes meeldis ja ausalt öelda isegi nautisin seda 