Eile (2/4)

/ jaanuar 14, 2011/ Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Kui eilne postitus, “Täna!”, oleks hoopiski telefilm või telesari, siis suuretõenäosusega ilmuks ühel hetkel ekraanile kiri “Järgneb”, kuna hetkel kirjutatav postitus oleks nagu järg eilsele, ja järgmisel nädalal olev postitus oleks järjekordne järg esimesele ja teisele postitusele, mida hetkel kirjutan. Tegelikult see ongi nii. See sissekanne ongi nn. järg eilsele sissekandele, mistõttu on postituse pealkirja järgi sulgudes 2. Samuti tuleb järgmine nädal veel üks postitus, mis on järg kahele esimesele postitusele, kuna järgmine nädal on järjekordne kurb päev, eelkõige minu jaoks, jälle, mis toimub nädal aega hiljem peale Paavli surma.
Kuid rääkides eilsest, siis eile, 13. jaanuar 2008 oli minu elu kurvema eluetapi esimene etapp, kui koos tüdrukuga jooksin võidu ajaga, et päästa hea sõber enesetapu sooritamisest. Kuna tol päeval kolm aastat tagasi jäime hiljaks, oli eilne päev minu jaoks väga tähtis, väga kurb. Ma ei tea, ma ei oska öelda, kas lahkunule viiakse surnuaiale küünal iga aasta sel päeval, mil on inimene maetud või hoopiski päeval, mil inimene on lahkunud elavate seast. Ei tea. Mina aga olen viinud Paavli hauale küünla iga aasta 13. jaanuaril. Ja eilne ei olnud samuti erand. Sättisin 11.30 end valmis ja võtsin suuna bussijaama poole, kauapõlev hauaküünal vasakus jope taskus ja tikud, millega saaks küünla põlema panna, paremas taskus. Buss väljus kell 12 päeval. Kihelkonnale jõudis umbkaudu 12.40. Kihelkonnal bussist väljudes oli väljas meeletu külmus. Lund tuiskas vahepeal näkku ja mida lähemale surnuaiale jõudsin, seda rohkem hakkasin värisema. Ma ise sain mõelda, miks? Tavaliselt, olenevalt siiski külmast, ma külma käes värisema ei hakka. Samuti ei ole ma kunagi varem surnuaias käies värisema hakanud. Mõned inimesed seletaksid seda võib-olla kui märki. Mingit märki. Keegi annaks märku, keegi suhtleks minuga tuule, tuisu ja minu keha värisema pannes teel. Kui see tõesti nii on, milles ma kahtlen, siis tekib küsimus miks? Miks keegi minuga suhelda soovib? Või mida ta öelda soovib? Küsimusi on palju, aga vastuseid ei kusagil. Väravatest sisenedes oli mu üllatus suur, kuna lumehanged olid nii kõrged, et enamus hauad olid mattunud lume alla. Ja Paavli hauda ma eile ei leidnudki. Tõenäoliselt oli see lume alla mattunud. Nii siis paningi küünla põlema kabeli juurde kõrgesse lumehange. Mitmekordsel üritusel hakkas küünal ka põlema. Ja siis ma lahkusin, lootuses, et küünal ikka kenasti põlema jääb, mitte ära ei kustu. Kuna linna suundus buss tagasi alles kell 14.35, otsustasin, taaskord, nagu tavaliselt, võtta teekonda tagasi linna jala, hääletades mööda minevaid autosid. Sain kõnnitud pika maa, suitsugi tehtud, kui ühtäkki sattus mööda sõitma mu kunagine Eesti Posti kolleeg, kes mu peale võttis ja linna ära tõi. Siis käisin läbi oma juuksuri kontorist, sooviga panna kinni juuksuriaeg. Kohapeal selgus, et eile oli hoopiski suletud. Mis seal’s ikka Käisin sõpsi juurest ka läbi, ajasime juttu ja mingi nelja aeg suundusin tagasi koju. Õhtul helistas ka M & M ja kutsusid enda poole. Esialgu mõtlesin, et ei lähe, kui aga sain teada, et neil mõlemil homme (loe: täna) vaba päev, võtsin end siiski kokku ja läksin nende poole, ostes poest mõned siidrid ja Madisele Alexander õlut. Enne minemist suunasin aga blogi umbkaudu poolteist tundi enne üheksat Paavli mälestuslehele. Seejärel leidsin, et mul Lehmakommid alles, mis emps mõned päevad tagasi pakiga saatnud oli. Kuna mulle Lehmakommid ei meeldi, mitte üldse ei maitse, siis mõtlesin tükk aega, kellele seda pakkuda. Järsku otsustasin, et pakun seda neiu K-le, kellele helistades tegin oma margi kindlasti täis. Missugune idioot hakkaks tüdrukule helistama, veel minu jaoks kurval päeval, et talle Lehmakommi pakkuda? Jaa, 13. jaanuar, lisaks 19. jaanuarile, on aastas üks nendest päevadest, kus võin käituda väga imelikult, ehk isegi lollakalt. Aga miks või millest see tuleneb, ma ei tea. Võib-olla 3aasta taguste sündmuste tõttu. Kes teab. Kahjuks siiski neiu K keeldus, kuid ei ole viga, kuna M & M pidavat seda kommi sööma. Vähemalt ei pidanud ma ära viskama. Nii me siis jõime siidrit, Madis libistas õltsi, ajasime juttu, vaatasime “Ühikarotte” ja pool kümme panime põlema küünla Paavli mälestuseks. Tulin mingi pool kaksteist tagasi koju, panin küünlale musta lindi ümber, nagu seda igal aastal teinud olen, ja süütasin. Peale natukest aega netis olemist pugesin ära põhku, et alata uut päeva uue leheküljega. Kahjuks aga läheneb järjest lähemale minu eluetapi teine kõige kurvem etapp, kus haiget sai järjekordne inimene rohkem, kui inimhing ja süda taluda jõuavad ja mis pani lõpp-punkti kogu mu järgnevale elule.