"Garfield"

/ juuni 26, 2024/ Filmid & sarjad, Meelelelahutus/ 0 kommentaari

Jim Davis, stsenarist, produtsent ja karikaturist, on eelkõige tuntud paksu ja laisa, lohaka ja küünilise lasanjet armastava ja esmaspäevi vihkava maailma tuntuima oranži Serbia kassi Garfield loojana.
Kiisu on maailmas lasanjet tellinud ja armastatud kohvi joonud, esmaspäevi vihanud, sest on tüütu töönädala algus, mis venib igavalt pikaks , ning perekoer Odiet kiusanud juba 19.juunil täitunud 46aastat.
Ma pole sugugi kindel, et olen multikat näinud, kuid Garfieldile valetamata võin täie kindlusega öelda, et olen näinud paari-kolme täispikka filmi: “Garfield ja kahe kassi lugu”, “Garfield 2004” ning kolmandana sel aastal, 2024-aastal kinodes nähtav film “Garfield”. Võib-olla olen näinud mainitud filmidele veel mõnda… ei teagi kohe .

Kaks esimesena mainitud filmi mulle meeldisid. Mõlemas, nagu filmides traditsiooniks , oli nendes ka mõni pätt, kellel omad huvid ja eesmärgid. Esimeses linateoses otsustas Jon tuua perre uue lemmiku – koer Odie, kes kurjategija poolt vangistatakse. Garfield, muidugi, tõttab päästemissionile; teises filmis kogemata juhusele satub peategelane elama suurde lossi, kus iga hinna eest üritatakse kassikest ära koristada.
Ja siis kolmas film, mida Kelliga kinos vaatamas käisime. Sisu oli täitsa muhe, iga karakter omaette olevus. Muidugi ei puudunud sellestki filmist pahalane, sel korral aga oli neid koguni kaks – piimafarmi kuri turvapealik, kes siiski otseselt pole halb, pigem teeb oma tööd liiga tõsiselt, ja Garfieldi kadunud papa vihavaenlane, kes annab neile ülesande, millest ka kõige parema tahtmise juures loobuda ei saa…

Meelelahutusena, eriti lastele, tore. Kellele lastest ei meeldiks näha vaprat heade kavatsustega perekonda aitavat kiisut . Oli humoorikaid lõike, siiski minule väga ei istunud. Mulle ei sobinud, et kogu film oli ülesseatud animatsioonile. Arvan mõistvat miks, kuid varasemate filmide põhjal usun, et kui ainult loomad oleksid olnud animeeritud, teised tegelased ikkagi inimesed. Teiseks, arvestades, et tegemist on animafilmiga ning tõenäoliselt on sihtrühmaks lapsed, on 100 minutit liiga pikk. Stsenarist(id) ja lavastaja oleksid vabalt saanud seda vähemalt 20-30 minutit kärpida.
Samuti leian, et Garfield on varasemaga võrreldes liiga suur, liiga oranž ja ülepaisutatult paks, pea suurem kui kogu keha. Üsna filmi alguses Garfieldi tegelast just joonistuse seisukohast vaadates meenus multifilm “Kass Oggy ja krujad prussakad”, kus igapäevaselt peab helesinine kass nimega Oggy halastamatut sõda kolme prussakaga… Jah, nad on välimuselt erinevad, kuid mingite aspektide poolest mulle seda meenutas. Ja siis vuntsid – liiga üle pingutatud. 20aasta tagusel Garfieldil on palju armsam nägu, vuntsid ei rõhu, kogu kehaehitus oli palju ilusam. Nüüd on ta solgitud . Mis aga puudutab Kaire Vilgatsi tegelast, pahalast Jinxi, siis ta oli tõesti hästi tehtud. Selline ennasttäis daam, kes on võlutud erinevatest kaelakeedest. Mulle isiklikult Kaire selles rollis meeldis.
Stsenaarium oli liiga ülepingutatud, kohati liiga keeruline, kuna sihtrühmaks ju lapsed. Oleks saanud kirjutada lühemalt, vaimukamalt, lihtsamalt.

Võrrelge ise: