Eelnevad päevad on olnud teguderohked. Olen käinud siin ja seal… Muidugi suurem osa mu teguderohketest päevadest on kulunud blogi kujunduse (selle kujunduse, mis hetkel kasutusel on) muutmisele. Otsingulahtri ja -nupu koos sotsiaalvõrgustike logodega viidetega minu kontole, lisasin päise paremasse nurka. Samuti muutsin veidi värve, lisasin lingirulli viiteid juurde ja blogirullis olevaid viiteid vähendasin tohutu suurel määral, mille tagajärjel jäi viiteid teistele blogidele, kuhu aeg-ajalt satun, lootuses lugeda uusi postitusi või ootuse ja lootusega, et neid sinna ikka tekiks, kõigest viie lingi peale. Oijah, see kujundus meeldib mulle meeletult. Eks üheks põhjuseks ole vist ka see, et ma ju selle kujunduse autor 
Ja nii on mu päevad möödunud.
Ent täna, 14. märtsil, emakeelepäeval, mida Eestis hakati tähistama 1996. aastal luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval ning mis 1999aastal sai riiklikuks tähtpäevaks, on minu päev olnud igati teguderohke.
Kell 14 tegin lahti silmaluugid, võtsin oma elueast maha ligikaudu 7 minutit (või kui palju see ka ei oleks), ajasin veidi Reinuga juttu, keda päevakeskuse hoovis, Janise kodust üle tee märkasin ning kes meeleheitlikult nuputas, missuguses keskkonnas ta omale e-maili tegi, mille ta aja möödudes meelde suutis tuletada ja mis osutus mail.ee keskkonnaks. Peale seda tulin tagasi koju, võtsin sahtlist raha ning suundusin poodi Saaremaa lemmikviineri järgi, mida poes otsustasin osta 6 juppi. Võtsin ka paar Dumle snacks šokolaadi, mis kohati on isegi parem kui Snickers, samuti ka odavam kui Snickers.
Seejärel alustasin toidu valmistamist, mis koosneb soolatud ubadest, mis ei valminud nii soolased, kui soovisin, Santa Maria küüslaugu salsast, Saaremaa lemmikviinerist, Knorri Fix guljaššist ja otse loomulikult keedetud kartulist.
Alustuseks asetasin potiga kuumale pliidile oad, mille panin kahekümne neljaks tunniks likku eile, lisades soola ja lasin umbkaudu pool tundi, võib-olla mõni minut vähem keeda. Valmis saades ei tulnud see küll just selline, nagu ootasin ja lootsin, aga siiski hea. Samal ajal, kui oad soolaga potis keeda said, koorisin ära kartulid. Kui kartulid kooritud ning oad valmis, panin potis olevad oad uuele suurele taldrikule, mille eelmine nädal Rae poest koguse arvuga kaks ostsin, ning kartulid potti keema, lisasin veidi soola ja sel ajal, kui kartulid kuuma pliita peal pehmeks keesid, tegin ahju tule. Väljas oli täna kena ilm: natukene päikest ja natukene tuult ning väikeses koguses ka kevade tunnet. Vist just tänase tuule tõttu sain ahju tule kiiresti. Isegi nii kiiresti, et TV 3 ei jõudnud reklaamigi näidata, vähemalt ma arvan nii, sest teleka lülitasin sisse alles “Seitsmeste Uudiste” ajaks. Kui tuli ahjus ja kartulid pehmeks keedetud, panin pliitarauale panni, lisasin veidi õli ja esmalt tükeldasin pannile Saaremaa lemmikviinereid kuuest jupist neli juppi, et kaste nihu minemise korral ikka viinerit saaksin. Viineritükid kenasti ära praetud, lisasin juurde Fix guljašši ja umbes kaks klaasi vett, segasin mitu korda ja siis otsustasin, et panen juurde ka veidi hapukoort. Taaskord mitu korda segatud, sai guljaššile juurde lisatud aroomisoola ja hakklihamaitseainet. Lõpuks on ka kaste valmis.
Niipalju üritasin siiski olla targem iseendast, olla sammu võrra ees oma ajust ja endi mõtlemisest ja mõtetest, olin juba eelmine nädal, kui vajalikud toiduained, välja arvatud oad, mille muretsesin Rae poest eile, ostetud, kuulus toidu koti hulka ka küüslaugu salsa ehk Garlic Salsa. Seda muidugi juhuks, kui kaste peaks metsa minema. Seda aga õnneks ei juhtunud 
Tükeldasin suurele taldrikule paremale poolele kartulid, mille peale lisasin guljašš kastme ja isegi Garlic Salsa, ning taldriku vasakule poolele kaks viinerit ja natukene soolatud ubasid. Kõrvale tahtsin valmistada Miku kisselli, aga ei viitsinud sellega mässata. Seega jäi kõrvaljoogiks Aura multinektar. Tehtud 
Ja siis asusin maiustama. Salsa oli vürtsikas nagu salsa olema peab. Toit tuli hea. Mitte küll nii hea, kui mõne aasta tagune supp, kuhu sai pandud porgandit, kapsast, hakkliha ja mida kõike veel (ise nagu ei mäletagi enam 
), kuid siiski maitsev ja isegi söödav. Nüüd, kus toit pintslisse pistetud ja magustoit, milleks on eelpool nimetatud šokolaad, mille natukene vähem kui tund aega tagasi kenadele Saaremaa neiudele – Neiu K- le ja sõbranna H-le, kellega kuskil nelikümmend minti tagasi kokku sain, kingitud, samuti söödud ja isegi mitu suitsu tehtud, õele sünnipäeva õnnitlused samuti edastatud umbes 5 sekundit enne sõbranna H helistamist, on minu tänane päev läbi saamas.
Nüüd alustan taaskord “Sõprade” vaatamist, millega tegin uuesti algust kuskil 2 nädalat tagasi ning selle ajaga olen jõudnud viienda hooaja juurde. Täna jätkan vaatamist sealt, kus eile, kui vaatasin viimati viieteistkümnendat episoodi viiendast hooajast, pooleli jäin – kuueteistkümnes episood.
Polegi nagu enam midagi mainida, peale selle, et 