On möödunud peaaegu nädal 13. jaanuari traagikast, kus hea sõber otsustas jätta igaveseks hüvasti. Ta lahkus meie hulgast 13. jaanuaril arvatavalt peale kell 23 õhtul. See oli tema soov. Meie hinge ja südametesse jääb ainult mälestus temast.
Saatuse eest ei põgene. Ükskõik, kui palju ma seda ka ei sooviks, ei saa ma põgeneda millegi eest, mis tabab igal juhul. On raske, aga saatusega tuleb seista silmitsi. Ja seda ma 19. jaanuaril 2008 ka tegin. Ma teadsin, et läheb nii, nagu läheb. Olin end tunduvalt varem selleks sündmuseks valmistunud. Vähemalt ma ise arvasin nii. Hiljem selgus siiski, et olenemata mu valmisolekust, ei olnud ma tegelikult valmis. Ma ei olnud valmis kaotama eluarmastust – Sind, kes sa elule mingigi tähenduse kinkisid. Ja mitte ainult elutähenduse. Sa kinkisid mulle tunduvalt rohkem. Sa kinkisid mulle armastuse. Kinkisid mulle ennast. Mitte miski muu kink tavalisele hingavale inimesele ei ole parem, kui inimene, keda armastada ja kes teeb seda vastu, ilma midagi vastu nõudmata. Ma ei ole Sinult kunagi midagi soovinud, ja sina ei ole minult midagi soovinud. Me lihtsalt elasime. Elasime ja armastasime. Me olime õnnelikud. Olime billion korda õnnelikumad kui mõned teised. Aga siis see juhtus. Sa lahkusid! Sa pidid lahkuma ja jätsid minu täiesti üksinda sellesse külma, pimedasse ja ebaõiglasesse maailma, kus kõik on täiega valesti, kus valitseb hoolimatus ja ebaausus ning armastus, mis täidaks ka kõige kalgima südame päikesega, mida keegi tappa ei saaks. Peale Sinu. Sa tulid, olid, nägid ja lahkumisel võtsid kaasa mu südame, seda kahjuks tagastamata. Aga leppisin Sinu otsusega. Mul ei olnud õigust sind takistada. Armastasin Sind liiga palju, et Sind takistada. Ja armastan siiamaani. Võib-olla on see põhjuseks, miks peale Su lahkumist üksi elan ega pole omale uut tüdrukut otsinud. Samas olen ka väitnud, et mina ei otsi kedagi – see tulevane, keda suure tõenäosusega ei saa kunagi olema, peab leidma minu. Ma pean olema kindel, et ma samat etappi uuesti ei kogeks. Me mõlemad teame, et see tapaks mu. See viiks ku kahtlemata paika, mida kunagi, mitte kunagi kaardilt ei leia. Ma olen tühi ja väsinud. Väsinud võitlemast oma positsiooni pärast elus. Väsinud tõestamaks, et ka mina olen luust ja lihast, kahe silma ja kahe kõrva, kahe käe ja kahe jala, nina ja suuga inimene, kellel on võime tunda ja tunnetada, armastada ja kaotada. Aga miks? Miks olen mina see, kelle saatuseks on kaotada inimesed, kellest hoolin ja keda armastan? Olen sellele mõelnud ja küsimusi tekiks rohkem kui suudaksin ette kujutada, kuid vastuseid ei oska ma kusagilt otsida. Kui neid üldse on. Ehk ongi parem, et ma vastuseid ei tea.
Ja homme ongi käes päev, mida ma samuti mäletada ei sooviks. Homme on kurb päev. Nii nagu igal aastal, nii panen ka homme hommikul põlema küünla, punane lint ümber, et jätta Sinuga igaveseks hüvasti, mida ma kunagi teha ei suuda.
Jah, ma tean, et ma ei saa Sind enam kunagi tagasi. Suure tõenäosusega me ei kohtu ka enam kunagi. Mina soovin Sulle ainult edu ja kõike paremat järgnevaks elus ja loodan, et teed mulle vähemalt seda au ja ei unusta mind kunagi!