Täna on reede, 5 november 2010. Aga tänane reede, erinevalt teistest reedetest, ei ole tavaline reede, kuna tänane reede on hullumeelne reede. Muidugi ei ole see nii hullumeelne, kui seda 2003aastal oli Lindsay Lohanil ja Jamie Lee Curtisel, aga siiski piisavalt rõõmsameelselt ja üllatavalt hullumeelne, et nimetada tänast päeva hullumeelseks reedeks. Ja miks hullumeelne? Sellest soovingi nüüd kribada, aga muidugi rahulikult, ükshaaval.
Kodus oli kõhutäidet vähe ja otsustasin, et tuleks ikkagi Rae poes ära käija. Panin raha tasku, jalanõud jalga, tagi selga ja võtsin sammud Rae poe poole. Astusin uksest sisse ja siis tagasi välja, kuna mulle hakkas silma ukse peal olev silt, kus anti teada, et Rae kauplus täna (loe: 05.11.2010) avatud kella 23-ni. Mis siis ikka. Seda lahedam 
Ent poodi sisse astudes oli seal tohutu rahvamass. Tundus nagu oleks seal rahvast rohkem kui Tallinnas maju kokku. Rahvast oli murdu, samuti pakuti võimalust tasuta degusteerida erinevaid tooteid, mida mina muidugi degusteerima ei hakanud. Ei tunne selle vastu huvi. Mina võtsin sealt ainult pooliku lati Vot! lastevorsti, kaks saia ja kaks Tuplat esiteks seepärast, et oli odav, ja teiseks põhjuseks katsetus, kas mulle antakse kauba peale käsipall (vist oli käsipall 
), mille pidid saama kõik, kes ostavad kolme suurde korvi pandud asjade hulgast vähemalt kaks toodet. Ei, mulle ei pakutud seda palli. Siiski ei saaks ma katset nimetada läbikukkunuks, kuna nüüd hiljem, seda artklit kirjutades, hakkasin mõtlema, et vist sai palli siis, kui ostad kaks erinevat toodet, ma aga ostsin kaks ühesugust toodet.
“Mis siin toimub?” uurisin ma vorstiletist müüjalt.
“Ostuöö,” vastati mulle. “Sel päeval on paljud asjad odavama hinnaga.”
Mis siis ikka. Panin oma vorsti korvi ja läksin kassasse maksma. Isegi Lotte oli kohal, kes rohkem tegeles väikeste lastega, pakkudes neile tegevust ja neid lõbustas. Huvitav oli, aga ma ei ole eriline šoppaja. Ostan alati oma kauba ära ja sellega ma enamasti ka piirdun;
Ja nüüd tuleb selle postituse suurim ja üks meeldejäävamaid hetki mu elus ehk mu isiklik nädala nael.
Halliste valla lipp
Mingi viie aeg (ehk siis peaaegu 3 tundi tagasi) helistas emps, nii nagu tavaliselt iga kuu alguses. Täna aga helistas ta kahel põhjusel, millest esimene on samuti iga kuu alguseline jutt, ent teine jutt oli midagi, mis mind meeldivalt üllatas. Kohe meeletult meeldivalt.
Nimelt on Halliste Raamatukogul sel aastal sajas sünna, mille tähistamiseks korraldatud üritus kannab ka lihtsat nimetust – Halliste Raamatukogu 100. See suur, aga ilus arv. Järelikult on Halliste Raamatukogu eksisteerinud üks sajand, vähemalt mina saan sellest nii aru.
See mind aga ei üllata. Halliste koolis toimunud (vist peaks hetkel veel toimuma) näituse kohta, kus uudistajad said stendidelt tutvuda Hallistes (kui keegi ei tea, kus Halliste asub, siis allpool on kaart) elanud või kasvanud (või ka mõlemat) kirjanikega, lugeda nende kohta, ma vähemalt arvan nii, lühikest kokkuvõtvat elulugu ning visata pilk peale nende töödele. See mind samuti ei üllata. Mis aga mind üllatas, rõõmsalt üllatas, oli see, et nende kirjanikke nimistusse – üllatus-üllatus! – kuulun ka mina. Minule teada olevatel andmetel oli stendi peal minust isegi pilt,
samuti olevat võimalus lugeda mu luuletusi, mida oma elatud aja jooksul kirja pannud olen. Stendi peal minust olev pilt on tõesti olemas, see valla kodulehel pildigaleriis olemas, mis mind aga veel huvitama hakkas, oleks tekst, mis mu pildi juurde pandud on. Kohe väga sooviksin
teada, mis seal kirjas on. Lisaks oleks huvitav teada, missuguseid luuletusi või minu tekste näitusel esitati ja näituse külastajatele lugeda anti (paremal asuval pildil tegin punase ringi ümber kirjale “Kirjanikud Hallistes” ja mind tutvustavale tekstile ja pildile). Kahju, äärmiselt kahju on ainult sellest, et ei saa ise kohal olla 
Ma ise ei ole ennast kunagi kirjanikuks ega luuletajaks pidanud. Pigem huviliseks, kellele meeldib kirjandusega tegeleda. Selle alla kuuluvad siis luuletuste, muinasjuttude ja teinekord ka järjejuttude, armastusromaanide ning kriminullide kirjutamine. Aga selline tunnustus, et mind tutvustatakse kui kirjanikku (või luuletajat) , on suur rõõm ja veel suurem au. See annab jõudu edasi töötada, edasi pingutada, vaeva näha… Loodan aga siiralt, et inimestele, kes mu tekste veidikenegi lugesid, mu tekstid meeldivad.
Kes kohal on olnud ja seda sissekannet hetkel loeb, siis jagage oma muljeid üritusest kommentaariumis!
Allikas: et.wikipedia.org/wiki/Halliste_vald