/ juuli 19, 2019/ Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Oeh… ja veel kord oeh… Paneb lausa ohhetama ja ahhetama. Oih jah :yep: . Olin 13 päeva töölt kõrval angiini haigsetumisega. Tegin ilusti läbi 10-päevase antibiootikumi ravikuuri ja kõik tundus olevat korras: neelamisel polnud valu, palavik, mis kestis 2-3 päeva ja peavalu, mis kimbutas mind umbes kolm päeva ööpäevaringselt, olid samuti kadunud. Väsimust ei olnud ega tundnud, olin sama nagu tavaliselt igapäevaselt. Tegin ära oma Instagrami päevad 12. ja 13.juulil ja 15.kuupäeval läksin ilusti tööle. Ja mis toimus – teisipäeva hommikul – põmm! – jälle nõrkus, õrn palavik (37,4, mida isiklikult palavikus ei loe), valus neelamisel, kuid peavalust ja nohust ei kippu ega kõppu. Õnneks :megahappy: . Jalad olid väsinud, mistõttu vedelesin teki all ja olin niisama, eriti õhtul. Päeva jooksul palavik tõusis. Korraks oli 39, kuid siis langes 38,5 peale ning püsis seal uhkes üksinduses tunde, kuskil 4 tundi kindlasti, kui järskult – kõmdi -, umbes pool kümme või veidi hiljem, oli termomeetri näidiku järgi 40oC, mis korraks isegi ära ehmatas, ent see siiski ei olnud üllatus. Kuna näit varem oli juba 39 peal, siis võib juba eos eeldada, et kehatemperatuur võib järsult visata 40 või isegi kõrgema näiduni. Mõtlesin küll algselt võtta palaviku alandajat, ent siiski kutsusin kiirabi. Tohtrid tegid ära oma toimingud, vasakpoolsesse lihasesse süstiti, mille koht ka tänasel päeval valesti istudes natukene tunda annab, mis minu jaoks jällegi veidi naljakas on (aga ma ei tea, miks :blush: ), difenhüdramiini ning naatriummetamisooli ja tunni pärast oli palavik langenud, kuid mitte täielikult kadunud. Hommikul, mis mul muud üle jäi kui kiirabi kuulata, sai uuesti perearsti poole pöördutud ja mis seal ikka – vaadati veel kord üle, kuigi päev varem käisin seal ja uuesti kirjutati välja antibiootikumid, seekord üldse täiesti teistsugused esimesest korrast, diagnoosiks larüngiit. Ja nii ma siin kodus nüüd passin: hommikul ja päeval kirjutan blogi, sest mis mul muud kodus nelja seina vahel ikka teha on, samal ajal kuulates Retro FM-i või muusikat arvutist (hetkel seda viimast) ning õhta poole hakkan plaanide kohaselt teleri ekraani jõllama, kui TV6-s algab möll Saksamaa kiirteedel kiirete ja ohtlike kurjategijate püüdmiseks, kell 18 “Tuvikesed”, mis on omamoodi koomiline ja naljakas sari, kuid mille meeldib ja kell 20 “Kättemaksukontorit” ning eks siis vaatab edasi. Ega sealt ilmselgelt midagi hääd ei tule :( . Päev aga veel ees ja eks vaatan, mis teen :hmm: .
 
Aga et meie kõigi, kes mistahes põhjusel kodus passima peavad, rõõm üleval püsiks ja lootus kunagi ei kustuks, siis loodetavasti aitab meeleolu üleval hoida Janika Sillamaa ja veenda, et lootus ei kustu eales ühe tõelise Eesti pärliga Ott Arderi sulest ja Andres Valkoneni helistikust ja helistikest:

Jagage postitust

Kommenteeri