Isadepäevast ja isadest

/ november 13, 2016/ Inimesed & ühiskond/ 2 kommentaari

Täna, nagu enamus eestimaalastest teadma peaksid on täna üle-eestiline (ülemaailmse kohta ei tea ) isadepäev. Toimub ehk ka mõni kontsert, mida Elion traditsiooniliselt tegi, võib-olla saavad mehed vahelduseks ka klubidesse tasuta sisse (mille üldise tavaga, kus naised said sisse tasuta või poole odavamalt, ma ei nõustu). Loodetavasti toovad ka naised oma mehikestele lilli või teevad hommikul üllatuse ning viiakse toit ja kohv otse voodisse, peale mida võiks ju toimuda väike nahistamine naiste algatusel, kus naine teeb kõik, mida mees oma fantaasiates unistab, isegi kui selleks on Donald Trumpi, kes USA-s kõigi üllatuseks võimule pääses, naiseks kehastumine (ahahaha)
“Seitsmestes Uudistest” andis sellise lühemat sorti intervjuu ka Eesti üks blogimaastiku koorekihte – Henry Jakobson isablogist Mida Henry teeb?.
Rääkis seal veidi isadusest ja muudest sellistest stuffidest, ka sain teada, et tal raamat ilmunud. Muidugi ostma ma seda ei lähe, sest ei tunne, et oleks seda vaja (Henry, ära siis pikka viha pea, eks ), aga eks on ka inimesi ja mehi, kes sisimas tunnevad, et neil on seda vaja;
Aga üldiselt siis isadest… Mis nendest väga rääkida. Mina oma bioloogilist isa ei tea ega tunne. Olen teda ainult korra näinud. Muud ma temast ei tea ja ausalt öeldes ei tahagi teada. Niipalju aga olen mina jõudnud arusaamisele, et ta vist on või oli Jõgeval politseijaoskonna püsiklient. Talle oleks ametivõimud võinud anda lausa medali või kliendikaardi, et iga trahvi püsikliendisoodustusena vähendatakse 10% või miks mitte 20%. Bioloogilisest emast muidugi rääkimata. Ega temagi kõige puhtama südamega pole. Mõlemad ühesugused jobud, kes kahest oma lapsest karvavõrdki ei hoolinud… Aga see selleks… Praeguseks. Tänase postituse rõhk on pandud positiivsusele, sellele, et lisaks naistele ja emadele tuleb väärtustada ka isasid ja mehi.
Mina ei kasvanud ülesse üldse pärisvanematest alkohoolikute juures Jõgeval, vaid kasuperes Viljandimaal. Kõik olid kasukad: kasuisa, kasuema, kasuvend, kasuõde. Aga igati toredad inimesed ning muidugi olen ma tänulik nendele, et nad mind ülesse kasvatasid ja peaaegu korraliku inimese minust vorpisid. Enamus ajast olen siiski kasvanud ilma isata, sest 2000.aastal meile teadmata põhjustel kadus kasuisa lihtsal ära. Tööle ta ei jõudnud. Kõik rahakotid, raha ja muud asjad olid kodus. Nädal hiljem leiti ta külapoe tagant heinakuurist üles pooduna. Siis oli ta minu mäletamist mööda 59 ja mina mingi 14-16. Nii et tema kahjuks ei saanud kunagi osaks mu põhikooli lõpetamisele, Õisu Koolis käimist, esimese armastuse leidmist ja siis selle kaotamist. Ei näinud ega saanud lugeda mu esimese järjejutu väljaandmist Eesti Kirjanduse Seltsi poolt, mille eest teenisin 600 krooni, mis oli selle aja kohta (2004-2005) väga suur summa. Saaremaal uue elu alustamist, mis ütleme ausalt on täielikult persses. Kahjuks ei näe ega kohtu ta kunagi oma poja tütre Kelli-Liisaga, keda kutsume lihtsalt Kelliks. Aga nii mõnedki kindlasti räägiks, et ta ei ole kohal füüsiliselt, aga jälgib meid kõiki ülevalt pilvepiirilt istudes Jumala või Jeesuse paremal käel. No ma ei tea! Minu meelest on see puhas jama! Aga eks igal ühel ole õigus oma arvamusele. Siiski omal ajal sai temaga, kui veel põhikoolis käisin kabet ja teinekord autokaarte mängitud, kus mina oma eale vastavalt mõtlesin ise välja reeglid. Samuti ei olnud ta kunagi kitsi. Muidugi oli tal aeg-ajalt olukordi, kus polnud lapsele raha anda, sest enamus tema rahast kulus bussiga kodust tööle ja töölt koju sõites, aga midagi ta mulle ikka leidis. Sain kas või pulgakommi või midagi kätte. Ja keda huvitab, siis ta oli Viljandimaal Mõisakülas kiirabiauto juht. Seega igati tänuväärne töö. Vahetevahel käisime koos poes. Käisime koos naabrimehel külas, kus ma vist alati oodatud olin. Eh, ja ehitas mulle tööõpetuse tunnis kodutööks antud linnumaja (vist oli siis 7.klass).
Nüüd aga… Nüüd aga olen ma ise isa, pisike papa toredale plikatirtsule, kes kasvab jõudsalt. Ülejärgmine kuu (loe: jaanuar) saab ta juba kaheseks. Kahjuks mu kasuisa ei saa sellest osa
Kahjuks ei ole mul hetkel käepärast ühtegi head pilti temast, aga kui leian, siis kindlasti täiendan pildiga seda postitust.
Aga postituses kasutusel olev luuletusega pilt… ma ei saanud seda jätta mitte kasutamata, pilt ja luuletus nii ilus.

Nautige tänast päeva ja head isadepäeva kõkidele issidele ja lõbusat meeleolu kogu pere seltsis kõikidele emmedele, kes täna oma mehi enim hoiavad, kui tavaliselt