Selle aastane talv on üks nendest vähestest (või ka mitte vähestest 
) looduse vingerpussidest, kus puudub kõik see, mis talve juurde kuuluma peaks: lumevaip teedel ja puudel, majakatustel ja igal pool mujal, kuhu valge vaip pilvedest peale sadada saaks, ning kindlasti miinuskraadid, mis on koos lumega talve üks peamine koostisosa. Kui nendest samal ajal üht või talvisel perioodil mõlemat korraga pole, siis ei ole ka õiget talveaega 
. Ainus, mis mullu ja selle aasta alguses kõige rohkem esinenud on, on vihm, vihm ja veel kord vihm. Tõeliselt halva sügise maiguga talv.
Siiski kuu aega planeeritud reisi Tallinnasse Bacilloli perele külla enda puhkusest ära kasutasin. Nii saigi kolmapäeval autosse disla sisse tangitud, Kelli tahaistmele kinnitatud turvatooli asetatud ja mina rooli taha istunud ning saigi sõit alata 
. Ilm oli kena, vihma ei sadanud, mistõttu oli väga hea sõit, sest polnud tugevalt silmi pimestanud päikest. Siiski oli Virtsust Tallinna poole sõites tee peal muhe olukord, kus teepeale ilmselgelt olid ära eksinud kaks Saksa lambakoera, kes tõenäoliselt ei jaganud välja laksu, mis toimub ja kuhu nad sattunud on 
. Ent sealt edasi oli sõit rahulik. Seda ajani, mil Tallinnasse jõudsin ja seda veel täpselt tipptunni ajaks 
. Ja sel ajal on pealinnas kohutav liigelda, tõesti kohutav. Ja veel pimedas! Mulle absoluutselt ei meeldi Tallinnas pimeda ajal sõita, sest vaateväli on piiratud, valge ajal on märksa parem.
Mõtlesin järgmisel päeval, mida teha ja kuhu minna, kuna on palju kohti, mida ma kunagi suurde linna sattudes külastanud pole. Nii otsustasingi sõita Kadrioru parki ja üle kaeda Vene tsaar Peeter I poolt tema enda isiklikuks suveresidentsiks rajatud lossi, kus praegu tegutseb Eesti Kunstimuuseumi filiaali kuuluv Kadrioru kunstimuuseum.
Liikusime Kelliga ringi pargis ja lossi juures, ent sees ei käinud, vaid Jaan Poska mälestusmärgist möödudes liikusime Russalka mälestussamba juurde, kus omakorda sattusime juhuslikult peale mõni aeg varem sadamast väljunud Rootsi või Soome Tallinki laevale, millega tüdruk kohe sõitma oleks läinud. Tema jaoks ikkagi uus ja uhke värk! 
.
Aga väga kena oli 
. Mulle täiega meeldis ja tüdrukule samuti, temale eriti 
. Olen täiesti veendunud, et suvel on seal tunduvalt ilusam, sest kõik puud kannaks uhkusega oma rohelisi lehti, park on rohelisem ja lossi esine ja tagune on iga nurga ja külje pealt ümbritsetud ilusate lillede.
Aga mis ma siin enam teksti kirjutan, üks pilt pidi väidetavalt olema väärt rohkem kui tuhat sõna.
«Me usaldame harva neid, kes on meist targemad»
«Me usaldame harva neid, kes on meist targemad»
