Kaks tohmanit

/ veebruar 2, 2011/ Inimesed & ühiskond, Meelelelahutus, Vlog/ 2 kommentaari

Täna on kolmapäev. Milline kena ilm tundub õues olevat. Natukene tuult ja veidikene päikest, ohtralt lund ja meeletult ohtlikku jääd. Eile oli teisipäev. Samuti veidikene päikest, vist, ja küllalt palju ohtlikku jääd. Aga ilm oli samuti kena, võiks öelda, et lausa ilus. Külma ei tundunud olevatki. Seevastu üleeile, esmaspäeval, 31. jaanuaril oli veidi päikest ja jääd muidugi ka, aga tuul oli kohati meeletult suur. Kell on umbes 10³⁰. Internetis postkastid üle vaadatud, Facebookis käidud, veidi lõhutud mentide autosid, tekitades riigile kahju ligi seitsmesaja tuhande kanti mängus Need For Speed: Most Wanted, panin jalanõud jalga ja jope selga ja marssisin nagu õige mees iidsel ajal Rando poole. Suits tehtud ja fotokas kätte võetud, Rando jope selga ja kindad kätte pannud, asume teele. Teele kuhugile, kuhu viivad meid ainult meie endi lalakesed Tehtud fotosid siin ja seal, klõpsatud fotokat iga nurga peal, olime sattunud Lossihoovi Vallikraavi, kus igal aastal toimub Vallikraavi veeralli, kus oli üks võimas mägi (paremal poolel ehk Lossihoovi poole).
“Mul on kodus kelk,” alustas Rando, “võiksime kelgutada”.
Nujah, ütluse teine pool võis olla teise sõnastusega, aga lause point jääks mõlemal puhul samaks. Mis siis ikka. Suundusime tagasi Rando koju, võtsime kelgu ja Rando telefoni ning sammusime tagasi Vallikraavi juurde, kus Rando suurt mäge silmas. Mul oli au teha esimene sõit, mis ei osutunud kelgutamiseks, vaid uperkuuditamiseks ja uperpallitamiseks. Siis suundusime teise mäe, autotee poole, vasakule poole jäävale mäele, mis nii järsk ei olnud nagu esimene mägi, kuid mis siiski osutus valulikuks mäeks. Vägagi valulikuks
Nii võtsidki kaks endist fotograafi ja kaks praegust lapsemeelset tohmanit ette 2011.aasta alguses ühe lõbusa seiga, kus mõlemad said naerda ja tunda ka meeletut valu, mida mägi pakkuda suutis – kelgutamise.
Meil oli lõbus. Isegi see oli lõbus, et poole mäe peal oli pisikene, suhteliselt imetillukene hüpe, mis alati kelgu hüppama pani ja see, kes parajasti kelgu peal oli, sai veidi haiget. Nüüd, mitu päeva hiljem, täna ei ole me enam fotograafid ega tohmanid, vaid kaks vigast – üks lombakas ja teine vigane seljapiirkonnast, kuid mitte päris seljast, vaid selle lähedalt
Oijah, mitu tundi sai kelgutada, siis läksime ära koju, võtsime telefoniga filmitud kelgutamise arvutisse ja vaatasime, mida siis korda saatsime. Ja filmitud materjal on videona allpool, kusjuures Randost on videomaterjali vähem seetõttu, et ta pani kelgutamise ajal matsu nii, et jalg jäi kuidagi kelgu alla , mis videos samuti peaks näha on.