/ detsember 30, 2010/ Arvutid, Internet & muu elektroonika, Inimesed & ühiskond, Kirjandus/ 0 kommentaari

Ja ongi käes aeg, kus televisioon, tõenäoliselt ka inimesed, mõned või enamus blogijaid teevad aastast kokkuvõtte, pannes lühidalt kirja või arutledes, mis on neil läinud sel aastal korda, mis valesti, millest ei soovitaks rääkida ega soovita enam meenutada. Ja siis ilusatest aegadest, mida inimesed sooviksid meenutada ehk ka aastakümneid hiljem.
See aasta on olnud… mitmekesine. Näiteks üheks halvas asjaks sel aastal oleks aasta alguses, veebruarikuu teine pool kuni aprilli alguseni, kui veebruarikuu teisest poolest ja terve märtsikuu olid tõenäoliselt veetorud külmunud, mistõttu ei saanud käia dušši all, sitamajaga olid lood küll veidi teised – sai kasutada, aga veidi teistsuguselt kui muidu. Esimesel korral, mis muideks oli pühapäev, kui avastasin, et vett ei ole, käisin suuremates poodides vett toomas. Maximas oli see suhteliselt kallis, see-eest Säästumarketis Tallinna tänaval oli viieliitrine vee pudel suhteliselt odav. Ei mäleta täpset hinda, kuid ümardame selle kümne krooni peale, samas kui Maximas oli see ümardatult 17 krooni. Samuti andis tol hetkel vett ka M & M ja üks teine sõber ning ka Rando, kellega üritasime juulikuu alguses digituunerit seadistada antenni külge, mis meil siiski ei õnnestunud. Siin koha peal tuli aga õnneks appi Janis, kes sai sellega hakkama. Esialgu oli tuuneriga küll probleeme, eriti seadme puldiga, mis siiamaani vahepeal tsuksib ja iga kord, mida on sel aastal olnud kokku kaks, kui plaanin viia seadet Click’i, kust selle ostsin, ülevaatamisele, mis sellel neetud seadmel siis viga on, hakkab pult tööle. Mulle jäänud mulje, nagu ei sooviks digivastuvõtja ega selle pult sinna kuidagi minna. Võib-olla kardab seade, et ta viiakse minu juurest ära ja asendatakse teise seadmega, mis ka töötab. Kuid veidi rohkem kui kuu aega enne digiseadme ostmist, maikuu teises pooles, tegin midagi endale kohast, mida siiski ei oleks uskunud, et seda tõesti kunagi teen. Nimelt kolisin oma blogi Cactus Hostingusse, kes enne juunikuu algust uutele klientidele andsid 6 kuud tasuta hostingut. Veebipäeviku aadressiks kujunes enne regamist pika mõtlemise tagajärjel www.muleioleblogi.net – just – sait, millel hetkel viibite. Põhjuseid oli palju, peamiseks põhjuseks oli Friendsteri keskkonna piiratus – blogi kujundamiseks sai valida ainult nende kujunduste seast, mis olid Friendsteri keskkonda eelnevalt lisatud. Uusi juurde lisada ei saanud ja vist ei saa siiani. Nüüd aga, kui blogi on uuel aadressil, saan teha kõike, mida mu hing ihaldab. Võin muuta  välimust, lisada uusi vidinaid, katsetada enda poolt loodud kujunduste töötavust, ilma saidi külastajad häirimata. Minnes tagasi juulikuusse, siis ühel kenal suvisel õhtul, kui Janisega tema poolt tulime ja minu poole suundusime, tuli Uue tänava parkla juures vastu neiu, kes äärmiselt viisakalt ja armsalt mind tervitas. Hiljem kodus saime Janisega arutleda, kes on see neiu, mis võiks olla tema nimi ja mis kõige tähtsam – miks ta käitub minuga nii ilusalt? Tavaliselt on sellised käitumised olnud suunatud naljaga, just minu pihta, nagu näiteks eile paar plikat Rae poes. Aga ei. Ta vist ei teinud nalja, mille üle mul heameel on. Samuti ei pidanud ma eriti pikalt detektiivi mängima, kuna mõned kuud hiljem, septembris kõndis neiu minuni lausa hõbekandikul. Nimelt juhtusin temaga juhuslikult Rae poes kokku. Mille üle veel võiksin rõõmu tunda, oli neiu välja kutsumine. Just, välja kutsumine. Ta on esimene neiu (tegelikult teine, kui päris aus olla, lihtsalt olin selle unustanud :blush: ), kelle otsustasin välja kutsuda. Kutsusin ta Säästuka sööklasse sööma. Paraku oli tema vastus tol hetkel “vaatame, kuidas aega on”. Kas see just nii kõlas, aga sarnaselt, samuti jäi samaks lause põhimõte. Ja nagu minul viimased 25aastat on naiste käitumise osas minu vastu olnud õigus, nii oli õigus ka selle puhul – ta keeldus. Kas ta tõesti ei saanud tulla, nagu tema väitis, või soovis leida sobivat vabandust keeldumiseks, mis tal ju iseenesest õnnestus, seda mina ei tea. Sellele küsimusele teab vastust ainult tema. Siis sain teada ka tema nime, mida ma siin, nagu juba septembrikuu postituses mainisin, austamaks Teda ja tema privaatsust, ma avaldama ei hakka (olen teda sissekannetes maininud enamasti nimega neiu K). Ma olen elus võitnud väga vähe loosimisi ja konkursse, aga sel aastal, kui olin tööl äärmiselt mõnusa töö peal, mis mulle tohutult meeldima hakkas, võitsin Kadi raadio loosimise, kus auhinnaks oli Säästuka söökla 250. kroonine kinkekaart. Minu viimane võit jäi aastasse 2000, kui täna, 30. detsembril 2010, saab sellest täpselt 10aastat. See võit tuli Raadiost Elmar Salmialbumi konkursilt, kus minu talveluuletus, mis sai kirjutatud ekstra selle võitluse jaoks, loeti ette kell kaheksa õhtal. Vend pikutas voodis, ema pikutas samuti oma toas voodis ja mina vaatasin “Vampiiritapja Buffyt”. Niipalju on sellest ajast veel meelde jäänud, et minu üks õpetajatest – Made Kotkas olevat samuti seda eetris kuulnud. Aga see selleks. Selle postituse sisuks peaks olema ikkagist selle aasta kokkuvõte. Rääkides veel natukene neiu K-st, siis ma ei tea, ma ei oska öelda, kas tema mind enda sõbraks peab, kuna ega ilusti käitumine ei tähenda veel sõprust ega austust teise inimese vastu, aga loodan, et peab. Siiski, arvestades mõningaid… juhtumisi, on mulle jäänud mulje, et koos oma sõbrannaga, kelle nime ma samuti ei avalda, on ta mind paaril korra ära kasutanud. Üleeile tabas ta selle ära, ja eks see vist teda veidi… kas just solvas, pigem veidikene pahandas, kuna arvas, et ma temast nii halvasti arvan. Ei, ma ei arva temast halvasti, samuti ei olnud mul midagi selle vastu, et sain neid aidata, aitaksin ka edaspidi, ent inimesed teevad teinekord tegusid, mis võib jätta teisele inimesele (ehk siinkoha peal minule) veidi vale mulje. Mis oli see tegu, millega ta sellise mulje jättis, jätan siinkohal enda teada. Aga OK, nüüd aitab neiu K-st ja liigun edasi;
See aasta on olnud minu jaoks ka tähtis ja vähem tähtis aasta, kuna sain aasta võrra vanemaks. Täpsemalt mainides 25, ja selle tähistamiseks pidasin koos toredate sõprade ja mõnnas seltskonnas maha ühe korraliku peo, mis sujus väga hästi. Kõik kutsutud tulid kohale, kes varem, kes hiljem… Tähtis on, et tuldi. Ja see on kõige tähtsam. Ainus asi, mille üle hakkasin eile natukene mõtlema, oli, et praegu olen ma 25, kuid 10aasta pärast, mis kulgeb meeleti kiirusega, olen 35. See näitab, et aeg läheb väga kiiresti. Samuti näitab see tõsielulist fakti, et ma hakkan vanaks jääma. Juba praegu tunnen teinekord, et minus ei ole enam seda jõudu, mis oli Saaremaale kolides. Võib-olla mängib siin ka rolli hea sõbra surma nägemine või armastatu lahkumine, aga julgen selles kahelda.
Kuid aitab nurkal vanuse teemal. Kui rääkida minu meedias olekut terve elu jooksul, siis olen sisustanud mandril elades mitmel korral Sakala ja Lõuna-Mulgimaa veergusid, kuid need olid tühised võrreldes  “Tööotsija” saates osalemisega, mille tagajärjel niiöelda armusin meediasse rohkem kui varem, eriti telekaameratesse, ja sest ajast saadik olen alati nõus, olenevalt muidugi teema(de)st, andma intervjuusid, poseerima ajalehtedes. Ja selline tore saatus, sattuda ajalehte, tabas mind isegi sel aastal. See on aga pikk jutt, ja ma ei hakka seda siin kordama (allpool viited mõnedele tähtsatele sissekannetele).
Ent veel huvitavam ja üllatavam juhtum leidis aset oktoobrilõpus, kui selgus, et Halliste Raamatukogu sajanda sünnipäeva puhul korraldatud Halliste juurtega kirjameeste näitusel olin esindatud ka mina. Ja see on ülimalt suur au ja tunnustus, kuigi tegelikult ma kirjanik ega luuletaja ei ole. Ma ise olen ikka nii mõelnud, kuid näib, et siiski olen.
Teine ilus juhtum, mis pärineb eelmisest nädalast, mõned päevad enne jõule, mängisin Rates Kommentaatori mängu, ja ühel hetkel – pauhti!, nagu oleks põder keset nägemist virutanud, raketiga makku saanud või/ja lennuk piki kaalikat lennanud, sattusin ühe neiu, kes mulle meeldima hakkas, pildile, mis samuti (väga) meeldima hakkas. Otsustasin siis kiirelt, et kirjutan talle ja vaatan, mis ta vastab. Kui üldse vastab. Minu suureks rõõmuks ta vastas. Veel suuremaks rõõmuks oleme siiamaani mitmel õhtul MSN-is vestelnud. Meil on nii mõndagi ühist, näiteks muusikamaitse, loomad ja mõndagi veel. Temaga on mõnus suhelda, ta oskab suhelda, erinevalt minust, ja see meeldib mulle. Tõega meeldib!

Eesti krooni kupüürid: 1; 2; 5; 10; 25; 50; 100; 500)

Oma lõpu on leidnud ka Eesti kroon. Peale Eesti taasiseseisvumist, mis oli 20. augustil 1991, võeti Eesti kroon uuesti kasutusele 1992-aastal.  Nüüd, 2011-aastast on Eesti ainus maksevahend alates 15. jaanuarist euro. Mitte et rahal midagi viga oleks, ei ütleks seda, aga ma ei nõustu Eesti krooni kaotamisega. Paraku ei saa sinna enam midagi teha. Kes aastaid tagasi, kui valitsus küsis rahva käest, kas Eesti peaks liituma Euroopa Liiduga, valis rahvas Euroopa Liidu poolt ehk vastati jaatavalt, pidid “jah”-valijad arvestama, et Euroopa Liidus olles tuleb mingil ajal aeg, kus muutub rahaühik. Ja see aeg on nüüd käes. Ja see oleks üks negatiivsemaid teemasid sel aastal.
Üheks teiseks suuremaks negatiivseks teoks alates 5. juulist oli uus domeenireeglistik ehk .ee alamdomeeni .pri.ee maksustamine, mille aastamaks on ühe inimese kohta üle kolmesaja krooni. Paljud kodulehekülgede ja blogide omanikud ja autorid, mina seal hulgas, ei olnud sellise otsusega rahul ja internetis korraldati võimas pikett, mis pani Eestis lärmi lööma paljud koduleheküljed, nende seas mõned tuntud blogijad, foorumid, isegi paar üksikut poliitikut ja noorteühendusi. Et veel vähe oleks, käis piketi teema läbi mitmest ajakirjanduslikust ettevõttest, nende seas Delfi ja Eesti Päevaleht ning teised. Pikettijate, mina nende seas, kindlad arvamused on, et Eesti internet muutub uue korra tõttu vaesemaks, kuna paljud leheküljed kas kolivad kallima hinna tõttu Eestist ära ja leheküljed, mis ei koli, kaovad internetimaastikult (igaveseks). Samuti katkeksid kõik aastate jooksul nendele .pri.ee domeenidele tekkinud viited. Ollakse kindlad, isegi mina olen kindel, et tasuta isiklik domeeninimi soodustab veebilehtede loomise oskuste teket. Lisaks arvatakse, et eradomeenid ei teeni üldreeglina raha ja ei konkureeri .ee tippdomeeniga. Ka selle vastu ei näi kuidagi saavat. Tuleb leppida sellega, mida kõrgematel positsioonidel tüübid, poliitikud ja eelkõige Eesti Interneti Sihtasutuse ametnikud välja mõelnud on.
Ongi suurem kokkuvõte tehtud. Selliseid väiksemaid muudatusi Eestis ja Eesti internetis ei ole vist mõtet esile tuua, kuigi neid on.

Mupsik on selleks aastaks lõpetanud. Uuel aastal uus kord, uus raha, uued teod, uued juhtumised (loodan, et siiski positiivsed) ja uued soovid.
Minu poolt kõigile head vana-aastalõpu ja kõige paremat uue algust. Olge kaasinimeste suhtes sõbralikumad, aidake ja armastage ning hoidke üksteist! Ärge unustage, et iga inimene, olgu ta missugune tahes, väärib austust ja armastust!

Seotud postitused:

Jagage postitust

Kommenteeri