1 tore ja vahva 2009.aastal alustatud ning 2011. aastal lõplikult valmis saanud luuletus Õisu TTK, kus peale põhikooli oma kooliteed jätkasin, kursusekaaslastest – parimatest, kes on olnud.
Ja miks mitte seda praegu siin jagada ka oma lugejatega, kõikide teiega, arvestades olulist fakti, et just sel aastal 1. septembril täitus minu ja mu kursusekaaslaste jaoks 10 aastat selles koolis õppetöö algusest. Milline ilus ümmargune juubel. Suur 10! Kahjuks sai 8aastat tagasi tehtud otsus, mida suuresti siiamaani kahetsen. Ei oleks ma tol ajal sellist otsust teinud, usun, et mu elu ei oleks kujunenud selliseks, nagu ta on mul siiamaani kujunenud. Ja usun siiralt ja sügavalt, et sel juhul ei oleks ma 2007aastal kohtunud neiuga, kes jättis minu hinge ja mul isiklikku elu väga suure märgi ja haavad. Ja see on mu elu kõige saatuslikum ja kurvem otsus üldse. Kahjuks tagasi võtta seda enam ei saa 
Kuid see selleks. Plika ei kuulu hetkel teemasse…
Aga siin siis meenutus mõningatest kuruseõdedest, kes mulle mingil moel silma jäid ja siiani meeles on.
Meil oli kooli parim klass,
puud, põõsad, bussijaam,
maha ununend oli õpilaspass,
kuid alati rõõmsad olid me meeled,
isegi kui puudu jäid
üksteise mõistmiskeeled.
Oli meil tark ja osav Marjuke,
nagu positiivne varjuke,
kes on küll väike,
aga armas kui päike.
Siis oli meil veel Leenake,
roosakashall leevike,
kel alati naerul oli suu,
isegi kui väljas ei olnud Kuud.
Nunnu armas naerupall
oli hüper-lõbus Silleke,
nagu väike lilleke…
Kohata palju võis Ingridit,
nagu valget inglikest.
Palju sära tõi koolimajja
ja rohkem sõnu ei olnudki vaja.
Meil klassis ei olnud Mairet ega Kairet,
oli hoopiski Laasi Aire,
kel tuhandeid oli soove,
nagu ka tunnete proove.
Ühes toas Airega elas Kirsika,
armastusevärvi kirsike.
Siis kohtasime Sirlikest,
paljude südamesoovikest.
Kui kurvaks läks su meel,
siis halvenes ilmgi veel.
Irinal mõtteid oli tuhandeid
ja soove mitmit miljonit,
ükski neist ei olnud halb,
isegi kui oli talv.
Siis järsku välja ilmus Erle,
kes meil’ ütles „tere-tere kõik see pere!“.
Rahulik oli ta, tunded kunagi ei olnud valla,
suvalisi sõnu riimi oskas panna.
Olid möödunud sügisesed luisud
ja olid lõppemas talvised tuisud.
Siis kevaded meil saabusid,
sõprussuhted laabusid.
Lumi oli sulanud,
tuuled end välja puhanud.
Siis kätte oli jõudnud maikuu,
soe nagu suvine juunikuu.
Siis lahku läksid meie kõigi teed,
üks tänna ja teine sinna,
kolmas hoopiski üle ojavee,
aga kõigil oli vaja minna.