Mitmeid ja mitmeid päevi tagasi, kui hilisõhtusel ajal polnud enam midagi teha, ka und ei olnud, otsustasime Armsakesega ära vaadata kultusliku USA märulistaari Arnold Schwarzeneggeri naasmisega Hollywoodi filmitööstusesse Überlingeni lennuõnnetusel põhineva põnevusdraama “Kõik, mis juhtub pärast” (“Aftermath”), mille põhistsenaarium räägib ehitusspetsialist Roman Melnyk’st (Schwarzenegger) ning lennujuhtimiskeskuse töötajast Jake Bonanost (Scoot McNairy), kelle eluteed peale kohutavat, kurba ja saatuslikku lennuõnnetust ristuvad ja põimuvad.
Katastroofis oma naise ja lapseootel tütre kaotanud Roman on meeleheitel ja ainus mõte, mis teda veel edasi liikuma sunnib, on leida keegi, kes juhtunu eest vastutuse võtaks. Aasta jagu otsinguid viivad murtud mehe silmitsi tol saatuslikul päeval lennuliiklust koordineerinud Jake’iga, kes ja kelle elu peale õnnetust on kokkuvarisemise äärel.
See on Romani teekond kättemaksuni, mida ei lunasta hiiglaslikud rahasummad ega aeg.
Film, mis 10-miljonilise eelarvega suutis tagasi teenida veidi alla 700 miljoni USA dollari, toob vaatajateni kahe inimese emotsioonid, tunded ning näidatakse selgelt, et negatiivne afektiseisund võib ajal jooksul muutuda positiivseks, nagu oli Jake’i puhul, kes suudab üle-elatust aja jooksul üle saada ning on valmis pereeluga edasi minemas, kuigi ei unusta juhtunut kunagi, ning negatiivne muutub veel kinnisemaks, kus inimese tunnete ja emotsioonide seisund ja kogemus aina süveneb ja süveneb, viies inimese tegudeni, mida normaalseisundis kunagi ei tehtaks. Nagu Romani puhul, kelle ainukeseks kinnisideeks muutus leida inimene, kes vastutaks tema pere surma eest.
Filmi püant on kohas, kus erineva eluala inimesed lõpuks kohtuvad ning ehitusspetsialist on niivõrd afektis, et tapab Jake’i tema naise ja poja silme all (tegeliku elu sündmustes naise ja kolme lapse silme all), mis minu jaoks oli täielik üllatus. Sellist pööret ei osanud oodata. Arvasin, et Roman tahab kuulda südamlikku vabandust, mida Jake’i poolt aga ei tulnud, pigem ajas ta raevus mehe veel rohkem raevu.
Allikas: Google
Filmi pikkus, nagu enamus filmidel ikka, on ilma reklaamita poolteist tundi. Vaatasin seda ning kohati oli tunne, et jätan pooleli, ei viitsi lihtsalt vaadata. Osades kohtades tundus tõesti igav 
, ime et ma veel magama ei jäänud 
… Ootasin, eeldasin, lootsin Schwarzeneggerist midagi enamat. Muidugi on hea ja igati pooldan, et näitlejad teeksid ja prooviksid oma ampluaast välja tulla ja mängivad žanris, mida varem mänginud ei ole või et vähemalt üritavad või proovivad uuesti, kui varasema(te)l korral (kordadel) on ebaõnnestunud. Iseasi, kas see alati õnnestub. Kuid igale asjale leidub klientuuri, nii ka sellele filmile.
Jah, Arnie on (põnevus)draamasid varemgi teinud, ent see film minu meelest ei olnud temale. Tegevus kohati aeglane, tempot vähe, actionit vähe, samas habe teeb mehe küll vanemaks, ent loob stiili.
Eks siin ole viga selleski, et vaatajad teavad Arnoldit rohkem põnevikest (“Terminaator”, “Kommando”, “Conan”, “Ausad valed”, “Punane kuumus”, “Viimane kangelane”, “Põgenev mees” jpt.), kuid oma karjääri jooksul on mees teinud Danny DeVitoga koos komöödiaid, millest üks, “Juunior” (“Junior”), ei toonud suurt kasumit, samas kui eelmisest filmist 6aastat varem vändatud “Kaksikud” (“Twins”) teenis 18-miljonilise eelarvega filmi kohta tagasi üle kahesaja milljoni USA dollari. Ta on nagu Chuck Norris või Steven Seagal, keda vaatajad tahaks, kuid kunagi ei harjuks vaatama peredraamades, kuna nende meestega käib alati kaasas action, kaklused ja paugutamised.
Filmi hinnang, arvestades filmi tempokust, kaameratööd, millega, ma isiklikult leian, ei saa jääda päris rahule, näitlejatetööd, mis olid täitsa oki-doki, stsenaariumi, kuigi ma pole selles valdkonnas mingi ekspert, ja arvestades, et vahepeal tundus mulle film igav, oleks minu isiklikust seisukohast 5/10.
Postituse teine pilt pärineb siit: https://www.bleedingcool.com/2017/02/07/schwarzenegger-hunts-man-responsible-familys-death-aftermath