![Armastuse lõpp](http://www.muleioleblogi.net/wp-content/uploads/2017/03/End-Of-Love.jpg)
Allikas: www.threepullpa.com
ja hingesöövad. Midagi, mis aitab ja annab elus jõudu edasi püüelda, rühkida kuhugi, kuhu ise soovid, isegi kui see esimesel või teisel või kolmandal korral ei õnnestu. Miski, mis annab jõudu. See keegi, kelle juurest hommikuti kurbusega lahkud, sest tunned juba tema järgi igatsust ning kelle nimel alati koju tuled, sest olenemata erinevatest nääklustest ja tülidest avastad, et igatsed inimest ja endalegi üllataval kombel hoolid teisest väga. Ka siis, kui sa seda talle kunagi ei ütle. Aga järsku peaks? Paraku paljud seda siiski ei tee
![:(](https://www.muleioleblogi.net/wp-includes/images/smilies/icon_sad.gif)
![:(](https://www.muleioleblogi.net/wp-includes/images/smilies/icon_sad.gif)
Kurb on. Ka Crenna on kurb. Isegi loodus sai kurvaks ja nuttis selle pärast juba mitmeid päevi ja teeb seda ilmateate prognoosi järgi ka täna. Osad on lihtsalt segaduses, osad aga segaduses ja kurvad. Ent kurbusest tuleb kuidagi olla üle. Tuleb leida mingi sobiv ja töötav nipp, mis aitab kurbusest kas või natukenegi üle saada. Räägitakse küll, et kunagi saabub õnn ka kellegi hoovi. Jah, kas ikka saabub? On inimesi, kellel on elus nii palju ebaõnne, et elav hing ei usu enam kunagi hoovi saabuvasse õnne. Küll on luhtunud elu üldises mõistes. On tuksi läinud armastused. Ja mõlemat jalga lonkavad valikud. Siiski, õnneks on maailma loodud ka häid inimesi, kes saavad ja tahavad aidata, sest nad näevad, et inimene vajab abi. Abi, mis aitab inimest teda tema raskel perioodil, mida paljud ei pruugi mõista, sest pole kunagi seda kogenud. Ja kogemus tuleb vajadusel või suure surmaga läbi elu. Kuid elu õpetab ka lahkuma. Õpetab, et kunagi on kuskil lõpp. Lõpp, mis on sama pikk kui maailma pikim koridor detektiiv Monki jaoks. Ning nii ongi aeg lahkuda. Lahkuda kuhugile. Ja kunagi. Kuid kuhu ja kuna? Ei tea! Kas ma kunagi lahkumisest naasen? Ka seda ei tea! Mis on olevikul plaanis ja mida toob tulevik? Kurb, aga kahjuks ei oska ma seda praegu öelda. Kus ma olen omadega nädala või kuu või poole aasta pärast? Või mis selle ajaga juhtub? Kas üldse midagi juhtub? Seda näitab ainult aeg. Aeg, mis aina liigub ja liigub, kunagi seisma ei jää. Aeg, mis võib-olla annab hingerahu mõlemale osapoolele. Aeg, mis rahustab. Aeg, mis loodetavasti teeb meid mõlemaid targemaks ja loodetavasti saame ise aru, mis vigu oleme elus teinud ja mida oleks saanud teha teisiti. Kuid praegu… praegu on minul aeg lahkuda. Kahjuks ma ei tea, kuhu. Kuid ei, ma loodetavasti ei jäta hüvasti, vaid head aega!
-//-
Järgneb