25. juuni ja edaspidised mõned päevad ei olegi minu jaoks kõige paremad päevad, sest kahjuks haigestusin eile hommikul. Neljapäeval, siis kui Evelin väikese sünnipäeva laua tegi, mille ümber oli lisaks Randole ja Evelinile endale istuma kutsutud mina, Aivi ja Kairi (puudu olid M & M), algas õrn köha, mis ei näidanud mingeid märke hilisemaks haigestumiseks. Siiski olin reedel ärgates nohu ja tugeva köha küüsis. Ainus, mis mind siiamaani üllatanud on, on tõsiasi, et ma olen veel nägija. Tavaliselt, tegelikult lausa reeglina mõjub nohu mu silmadele nii tugevalt, et lööb mu automaatselt mõneks päevaks praktiliselt pildituks. Ja kui nohu on silmadele mõjunud, ei kannata ma mingisugust valgust: ei teleka ega arvuti, isegi mitte õue valgust. Silmad on sel ajal nii tundelised ja silmaalused ja silmad punasemad kui keevitajal. Üllatav jah, aga hetkel on silmad korras. Loodame, et nii ka jääb. Tavaliselt ma rohtusid ei kasuta, lasen looduslikul rohul – enda organismil – end ravida, aga otsustasin seekord teha erandi ning veidi rohtusid kasutada. Käisin päeval apteekis ja sai ostetud suuõõnesprei. Ka Claritine’i, minule igal kevadel vajaminev allergiarohi, kuna mul õietolmuallergia, plaanisin osta, ent seda ma ei teinud, kuna empsil neid on ja M & M, kes juba teispäeval mandrile põrutasid ja homme tagasi tulevad, rohud minuni toimetavad.
Kuid asudes teema juurde – Kuressaare 2011.aasta Jaanitule juurde, mis toimus 23. juunil, siis otsustasin minagi kohapeal ära käia. Rahvast oli rohkem kui Ameerikas märulistaare. Terve plats oli inimesi täis, nende seas ka välismaalt kohale tulnud uudishimulikke, neist üks umbes minu pikkune mustade juustega fotograaf, kes tegi mitu kaadrit põlenud jaanitulest. Tuul oli tugev, mistõttu oli jaanitule süütamine tunduvalt raskem, kui võib-olla eelnevatel aastatel. Tasapisi võttis tuli vedu ja sellest kujunes suur lõke. Nii suur, et sellest üle hüpata oli igal võimalikul moel võimatu.
Mitte ükski Võidupüha ei ole õige Võidupüha, kui esinemas ei ole mõnd ansamblit. Tõsi, Terminaatorit ega Smilersit kohal ei olnud, oli hoopiski Piccolo Folk, kes esitas tuntuid eestikeelseid lugusid, mis pani rahva igati kaasa elama ja lava ees tantsima. Tantsisid noored ja vanad, poisid ja tüdrukud, ja oli ka tüdrukuid, kes tantsisid tüdrukutega, kuigi kahe plika tants ei meenutanud mitte tantsu, vaid lihtsalt mingit tralletamist, lollitamist. Tüdrukutest rääkides, siis minu ees seisis koos blondinka sõbrannaga ka üks mustade juustega neiu – piltilus neiu. Lausa muuuah! 
Ja selline see siis oligi. Mina igastahes tulin tulema nii 22.30. Mis peale seda edasi sai või mis ei saanud, ei oskagi öelda.
Ja kuidas oli Võidupüha Sinu kodukandis? Jagage muljeid kommentaariumis