/ aprill 16, 2017/ Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Sylvia Likens

Vaatasime neljapäeval (13.04) Armsakesega, kellega tõepoolest uuesti koos oleme :megahappy: , kohe peale “Kolmeraudse” esimese saatekülaliste Heleni ja Kalvi-Kalle vestluse lõppu Mihkel Rauaga dokumentaalsarja “Surmavad Naised” (kohe esimene lugu) ning olin esimest korda seda saadet vaadates kergelt öeldes jahmunud :shocked2: , võiks vist isegi öelda et šokeeritud :uskumatu: , kui nägin kohe esimese teemana 1965 aastal Indianat ja selle elanikke tabanud tänaseni üheks julmemaks rünnakuks peetud rünnakut ühe isiku vastu, keda hoiti kinni keldris, kus polnud õiget vooditki ning keda jõhkralt piinati, peksti nii naise laste kui teiste naabruskonna laste poolt, põletati tikkude, ahjuroobi ja kuumaks aetud nõeltega, tõenäoliselt vägistati enam kui korra, anti süüa asju, mida inimene üldse süüa ei tohiks. Rääkimata klaasi vägisi sisse viimisest vagiinasse ja viimase põletamisest peale vägistamist, et tool poleks kihku meeste ja seksi järele (mida tal antud isikute vastu tegelikult polnud). Peale kuu ajalist (samas on väidetud ka kolm kuud) julma piinamist kuueteist aastane Sylvia Likens suri enam kui 150 erinevate haavade ja vigastuste kätte. Kohtuarstide hinnangul olid surma põhjusteks ajuverevalum, šokk ja alatoitumine.
Üllataval kombel hakkas mind seda lugu vaadates tohutult huvitama, mis täpsemalt juhtus, miks juhtus ja mis sai asjaosalistest, keda muideks oli enam kui üks. Mis võisid olla ühe peamise süüdlase – Gertrude Baniszewski – motiivid, et noorele süütule tüdrukule, kelle elu polnud veel alatagi jõudnud, nii palju halba ja kurja teha? Lisaks Sylvia isa iganädalasele mitmeid päevi hilinenud maksele olid põhjusteks arvatavasti ka kadedus, oma võimu näitamine ja soov näha teist inimest kannatamas, saades tõenäoliselt sellest mingisugust naudingut.
Ma ei hakka seda pikka ja kurba ja julma lugu ümber kirjutama, saate sellest lugeda Sylvia Likensi wikist ja tüdrukule pühendatud mälestusaidilt aadressilt www.sylvialikens.com, kus saab lugeda suures mahus kohtuistungi arhiivi, vaadata pilte jne.
Kuid ma ei saa jätta seda lugu kommenteerimata ja oma isiklikku arvamust avaldamata, sest see, mis vaesele noorele neiule tehti pole kuskilt otsast inimlik. See on julm ja sadistlik.
Kuidas saavad inimesed teise vastu olla nii julmad ja kurjad? Või kus kohast kõik see julmus ja kurjus tuleb?
Usun, et see tuleneb kuskilt inimese sügavalt sisimusest. Ei soovi sellega leida mitte mingisugust õigustust tehtud teole, kuid ainult arvan, et tavaliselt peab n.ö. teise mina välja tooma mingi väga suur šokk, mis viib alateadvuse nii suure pinge alla, et too peab midagi vabastama. Kellel vabaneb mõni halb mälestus lapsepõlvest või inimest kunagi vaevanud terviseprobleem. Kuid on ka inimesi, kellel vallandub tohutu raev ja viha ja kõike seda saab tunda alati esimesena ette jääv inimene.
Kurjus on aga minu arvates kaasa sündinud, mida teised mis tahes moel veel võimendada saavad. Inimene on sündinud kurjana ja ühel hetkel see kurjus vallandub. Ilmselt oli nii ka Gertrude’il, kes paljusid asjaolusid arvestades leidis just Sylvias selle isiku, kelle peale vallandunud raev, viha ja kurjus välja elada.
Ja mõelda vaid, et normaalse ja täiesti terve funktsioneeriva ajuga inimene ei tee vahet, mis on vale ja mis õige. Sellel inimesel puudub igasugune südametunnistus. Mitte mingit kaastunnet teise ligimese vastu. Aga hakata jõhkral moel inimest piinama ja veel last kusjuures kaasates tegevustesse ka oma ning naabruskonna lapsi, kelle meelest tundus kõik õige, sest täiskasvanu lubas, kuna too leidis olevat selle täiesti normaalne. No ma ei tea… see on tõepoolest igasuguse mäetipu ületamine!
Noor neiu seoti kinni, tekitati tikkude, ahjuroobi ja tulikuumaks aetud nõelaga enam kui 100 põletust tervel kehal (k.a. jalad ja käed), lisaks kirjutati tulikuuma nõela või ahjuroobiga ärkvel oleva tüdruku kõhule lause “Ma olen prostituut ja selle üle uhke!”. Lisaks sellele vagiinasse klaasi sisseviimine (väidetavalt vähemalt kahel korral), ja vist isegi vagiina põletamine. Peksmine näkku ja kõhtu, kuuma veega põletamine (k.a. vannis), vigastustele ja haavadele, ka tekitatud põletustele soola panemine, igasuguse jama (teise inimese väljaheiteid, uriini) vägisi söötmine, mida inimorganism üldse saada ei tohiks. Arvatavasti kuulus piinamise hulka ka vägistamine naise laste ja naabruskonna laste poolt.
Kusjuures ma ei teagi, mida selliste sõgedaste tegude peale öelda või kirjutada. Ja kas nutta või naerda? Aga tundsin, et ei saa jätta oma arvamust välja ütlemata, sest minu jaoks tuleks selline inimene mitte ainult vangi panna, vaid lasta elada ülejäänud elu mõnes julmas piinakambris, kus piinaja saaks ise tunda kõike seda valu, mida ta põhjustas teisele. Tegelikult pole ma selliste teguviiside pooldaja, isegi surmanuhtlust ei toeta, aga selle noore tüdruku juhtum ajas mu keema. Kohe päris vihaseks tegi :angry: :angry3: . Veel enam ajas kopsu üle maksa see, kui süüdistatav eluaegse vanglakaristuse asemel pääseb peale 20 aastat trellide taga olemist lihtsalt vabadusse, sest too käitus hästi. Milline idiootsuse tipp! Olen nõus nende inimestega, kes 1985aastal kogusid allkirju, et Gertrude Baniszewski jääks elu lõpuni vangistusse võimaluseta sealt elusalt välja tulla (oleksin kindlasti oma allkirja andnud!). Paraku nii ei läinud. Naine sai vabadusse ja elas viis aastat lisakski, kuni too vähki suri.
Mis aga teeb loo veel keerulisemaks, on fakt, et lisaks Gertrude’le piinati noort tüdrukut ka nimetatud naise endi laste ja naabrilaste poolt. Kõik elasid rahus teadmisega, et teevad viga ja tekitavad suuri valusid teisele inimesele, kes lõpuks sellest elust lahkub :( . Kedagi ei kottinud. Milline julmus! Aga muidugi kohtus ei jäetud neidki inimesi välja. Kõik piinajad, ka alaealised lapsed käisid kohtust süüdistatuna tapmises, vangistamises ja vägisi kinni hoidmises läbi. Kõik said oma karistuse, mis jäid 2-21 aasta vahele. Kes läbi kohtu ja kes sai tunda eluraskusi raskete haigustega. Nii mitmedki lahkusid elavate seast südamerabanduse või vähi tõttu üsna noorelt. Kõige noorem oli 21aastane.
Isiklikult ma jumalat ei usu, kuid millegipärast usun seekord, et noor Sylvia tegi teispoolsusest enda vangistajatele ja piinajatele kõik tagasi pannes neile arvatavasti peale needuse, et kõik teda töödelnud sadistid saaks teenitud karistuse südamerabanduse või vähi mõjul.

Mille poolt ma pole, täielikult olen selle vastu, et Gertrude’i tütar, kes 2012.aastal Iowa koolist õpetaja ametikohalt lahti lasti, sest saadi teada, et õpetaja on kohtulikult 14aastat tagasi karistatud tapmise eest, sünnitas kokku kolm last nind need jäeti talle alles (esimese sünnitas kohtuprotsessi ajal ja see laps võeti naisel käest ära ja läks adopteerimisele). Mina lastekaitsetöötajana oleksin viinud asja niikaugele, et selline inimene ei tohi kasvatada mitte ühtegi last, sest ka täiskasvanuna võib inimene olla äärmiselt ohtlik. Ja on täiesti naisi, kes on võimelised ilma kahetsuseta oma lapsi tapma. Ka taolistest juhtumitest on nimetatud dokumentaalis näidatud ja räägitud.

Kellel aga rohkem huvi, saab infot ise otsida, kuid lisan postituse lõppu mõned lingid, mida otsides leidsin:

Mida arvate Teie? Mis mõtted, emotsioonid, tunded Teid valdasid, kui antud saadet vaatasite?

Jagage postitust

Kommenteeri