Foto: www.bioneer.ee
Mina, amatöörkokk, tänu kellele “tekkisid” maailma ka kööginõud, otsustasin viimase nädala jooksul võtta jalad selga ja suunduda täies hiilguses ja suurepärases uhkuses Mupsiku Õhtukööki, et teha oma hingele ja vaimule midagi maistvat, head ja kosutavat, samas ka midagi lihtsat ja meeldejäävat.
Esimesena lendas idee ja toimus teostus Maahärra Ukraina borši, mis sisaldab peeti, tomatit, kapsast, rohelist uba, porgandit, sellerit ja sibulat ning kartuli-köögivilja, mis koosneb peamiselt kartulist, porgandist, kapsast, tomatist, sibulast, rohelisest hernest, paprikast, petersellist ja porrulaugust, segu (või kuidas see kääne selle sõna kohta ongi? 
) suunas, mis kuuma õliga kaetud panni särisema pani. Mõlemad oleks tulnud valmistada potis 1,5 liitrises vees ja lasta keeda 20 lühikest ja mõttetut minutit, mille sisse suudaks vabalt mahutada 3-4 Paramounti või Nexti filtersigaretti (ehk siis suitsud). Ma otsustasin seda aega kasutada mitte 1,5 liitrises vee ega potiga, vaid õli ja panniga, pannes mõlemad Maahärrad pannile särisema :).
Lasin panni ja sellel oleva õli kuumaks ning pannes mõlemad, nii borši kui kartuli-köögivilja segu pannile, lisasin veidi soola ja aroomisoola ning, usute või ei, isegi hakklihamaitseainet (kui keegi teist nüüd arvab, et Ailar on veidi segi läinud, siis ega ma päris terve ja normaalne ka ei ole 
). Seejärel segasin aeg-ajalt. Vist lasin pannil säriseda mingi pool tundi, mõned minutid siia-sinna. Kui ma lõpuks oma pisikese hernetera suuruse ajuga otsustasin, et nüüd peaks aitama, valasin panni särisenud Maahärra tooted plekk-kaussi, mis on mõnus suuruselt keskmine, mis mulle just suuruse tõttu sobib ja millest mulle süüa meeldib, lasin jahtuda ja asusin veidi hiljem toitu maitsma, nautima, juues kõrvale Gutta Max apelsininektarit.
Mulle Maahärra kartuli-köögiviljasegu ja köögiviljad praadimiseks ja kindlasti ka Ukraina borš meeldivad. Nendes kõigis, nagu ka tootja pizzades, on midagi lummavat, midagi minu hingele ja vaimule, kehale ja südamele, ja maitsemeelele.
Ega nad pannil suurt maitset ei omandanud, suhteliselt tagasihoidlik toit maitse poolest, aga toit oli mamma mia kui hea.
Ja täna, peale “Seitsmeseid Uudiseid” sain valmis oma esimese plovi. Ei, ma ei tee plovi esimest korda, aga täna valmistasin esimest korda plovi Vot! lastekeeduvorsti ja – üllatus-üllatus – marineeritud šampinjonidega 
Iseenest, ma leian, omapärane ja loominguline lähenemine. Selle peale tekiks paljudel kindlasti küsimus, missugune idioot lisaks plovile marineeritud šampinjone? Nu nüüd teate Ühe sellise lollaka postitust te juba loete! 
Toimus aga valmistamine siis nii, et olin mõned päevad tagasi ostnud Rae poest Dorise riisi ja ketšupit. Mu plaan oli teha toitu tomatipastaga, aga siiski muutsin plaani ümber ketšupi kasuks, kuna tomatipastat oli viimasest kasutuskorrast konkreetselt selle toidu jaoks vähevõitu. Lasin kahel riisikotil 20 minutit kuumas vees ja potis keeda, seejärel tõstsin need kahvliabil taldrikule, lastes enne veest võimalikult palju tühjaks niriseda, ja lasin jahtuda. Hiljem, enne kui M & M juurde läksin, segasin riisi ära ketšupiga, lisasin sisse praetud vorsti ja segasin taaskord ning kõige lõpuks olin siis omanäoline ja panin kõige sekka marineeritud šampinjonid ja segasin korralikult taaskord toidu ära. Lasin toidul seni seista, kuni M & M juures olen, ja vaatasime EOS saadet. Tehes viimast suitsu Madise ja Aiviga, otsustas Kairi toas veidi laulda, mis meile kõlas kui ulgumine.
“Mis ta ulub seal?” oli Madis naljaga pooleks huvitatud.
“Huntidel on pulmaaeg!” vastasin mina, mille peale Aivi ja Madis naerma hakkasid. Nujah, mu lausest jäi ju mulje, et Kairi ulub, kuna tal on jooksuaeg 
Tagasi tulles proovisin uue Eesti rahvus toidu – plovi vorsti ja šampinjonidega ära ja ütlen ausalt, et ei saa kurta. Tavaliselt, mis minu puhul näib olevat reegel nagu ahju tule tegemisega, ei valmi see toit minu käe all sugugi nii, nagu mina seda ootan ja loodan. Muideks, oli aegu, kus ma plovi üldse ei söönud, ka Õisu kooli aegadel mitte. Aga mu eksneiu, kellest samuti siin rohkem juttu on olnud kui maailmas Britney Spears’st, tegi imehead plovi. Sealt mulle plov maitsema ka hakkas. Ja ei, ma ei saa kurta. Olen täna ennast ületanud. See tuli isegi söödav. Isegi nii söödav, et võiksin seda lausa Neiu K-le proovida viia, aga ei julge… 
Ma ei taha armsakest ära mürgitada!
Ebanormaalne ja mitte päris terve Ailar annab selleks korraks Mupsiku Õhtuköögist tadaa-saluuti nagu sõjaväelane ohvitserile, et kunagi, millal see siis ka ei juhtuks, tulla tagasi veel ebanormaalsemalt normaalsete toitude valmistamisega, mida arvatavasti ainult veidi ebakorrapärane Ailar suudab paari sekundiga muuta ebanormaalseks toiduks.
Teie aga nautige häid tunnusmeloodiaid SCM Music Player’i kaudu, mille eile lehele lisasin. Samuti oleks nüüd soovitatav, kui keegi soovib sel saidil mingile postitusele oma veeberis linkida, mis on suhteliselt ebatõenäoline, jälgida hiirega postituse/lehe pealkirja peale minnes, mis on postituse aadressiks, kuna aadressiribal aadress ei muutu, sest lehekülg on freimides ning blogis liikumine toimub alumises freimis.
Praeguseks aga aidaa ja pakaa, bye bye birdie, kuid võite olla kindel, et: “I’ll be back!” 
Päris äge tekst