Lumememmede seisuparaad

/ veebruar 24, 2012/ Meelelelahutus/ 3 kommentaari

“Jää vabaks Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind”.

Niimoodi kõlab Eesti üks tuntuim ja armastatuim isamaaline marsilugu, mille autoriks on fotograaf Kalju Suure ristiisa Viktor Konstantin Oxford (Oksvort) ja mida võis peaaegu Eesti kõikides linnades kuulda. Kui mitte mujal, siis Kuressaares tööl olles mina seda kuulsin. Nagu traditsiooniks igas riigis, algas tänane päev Kuressaares ausamba juures mälestustseremoonia kaitseväelaste paraadiga, kuhu, muideks, kuulus ka mu mälu järgi 3-4 naisterahvast. Mööda Tallinna tänavat marsiti puhkpilliorkestri saatel ausamba poole, tehti sellele ring peale ja alustati tseremooniaga. Mina muidugi viisin suitsupausi lõpuni ja tegin oma tööd, milleks tänagi oli lumelükkamine, jääpurustamine vähesel määral ja ettevõtte ümbruse korda tegemine prahist. Eks ikka selleks, et jätta klientidele soliidne mulje (nu kes tahaks tulla sööma, kui ettevõtte ümbrus puhastamata on?). Palju Õnne Sünnipäevaks, head lugejad!;

Kui kaitseväelaste paraad toimus täna – Eesti Vabariigi aastapäeval -, siis lumememmede seisuparaad toimus peamiselt teisipäeval, kui kuressaarlased valmistasid selle päeva (siis kui Eesti loodust tabas ilmselge sula) hilisõhtul ja arvatavasti ka öösel erinevaid lumekujusid, nende seas populaarsed suurtest lumepallidest kokku pandud inimest meenutavad skulptuurid ehk lumememmed, kuid leidus ka erinevaid olendeid ja üks tool. Nüüd kuulsaks saava Janise moblaga pildistasin koos Janisega kõiki silma hakanud ehitisi kolmapäeval, et jagada Eesti rahvaga, kes elavad merega ümbritsetud linn-saarest kaugemal, saarlaste loomingut. Nagu mainitud on loomingu hulgas enamasti seisvad lumememmed, ninaks porgand, käteks vits või oks ja silmadeks iga ehitaja fantaasiast välja võlutud vahendid:

Lossi tänava ausamba juurde oli ehitatud 4 lumeteost: lamav mammut või elevant, ema- või isakaru lapsega, üks paks taadikene või hoopiski prouakene ning istuv konn, kes tuletas mulle meelde sellise armsa multika nagu “Tuulest viidud” (nime võin mäletada valesti ), mis kunagi ühes Eesti telekanalis (usun, et see võis olla ETV) jooksis, kus üheks peaegelaseks oli sarnane sellele mõtlikult istuvale konnale;

Kesklinna platsil, kus suvel kasvab kena lillering ja jõulude ajal seisab jõulukuusk, seisis uhkes üksinduses üks räpane piketeerija, seljas punane särk ja jalas mustad püksid, kes seisab hea selle eest, et Eestis mitte mingil juhul ACTA’t vastu ei võetaks ning lumememmekene, kes tõenäoliselt on otsustanud välja peole minna, lüües end korralikult üles ja värvides ka huuled ja suu punasemaks kui peet, ent tema näoilme järgi võib eeldada, et soovitud peokohta ta ei jõudnudki;

Seevastu Keskraamatukogu ja Rae poe ees suure lumehange otsas õpetas lastele tarku õpetussõnu Mäememm, kelle erakordseks võimeks on korraga näha ja rääkida enda ette ja seljataha. Vähemalt ei pea tema muretsema võsukeste kadumise pärast

Kohvik Chameleon ees seisis nukralt tõenäoliselt väikeses kähmluses osalenud lumetaadikene, kelle päev seetõttu rikutud sai

Ja siis Saarte Hääle toimetuse maja ees rõõmsalt ja muigavalt sõbraga, kes, jalad peenemad kui niit ja kõhnem kui puupilbas, maja katuse ääre peal istub, jutu vestab. Seal samas läheduses istub mulle veidi omamoodi tegelast meenutav arvatavasti “Tondipüüdjate” seeriast elukas, kes jutuvestjatega ühines;

Pritsumaja Grill & Bar tänava poolse ukse ees on omale mõnusa koha sisse seadnud porgandipunnidega tegelinski, kellel on üks silm peast välja kukkunud ja pool nina vehkat teinud. Aga ennäe, ta ei ole üksi: tema sõber, kaetud “vere” ja söega, on samuti kohale ilmunud ja nüüd valvavad nad koos Pritsumaja, sest nemad olid kaks päeva Pritsumaja turvamehed

Uue tänava parklas, millest üle tee jääb Veski Trahter, tuli ilmamõnusid nautima lumememm, vits käes, koos inimese truu sõbra koeraga, kes arvatavasti ära väsis ja end peremehe kõrvale pikali viskas;

Rae poe juures oli üks isend aga niivõrd lummatud sulailmast, et tõmbas nina täis ja viskas end poe juurde pingile pikali. Ja tundus, et külm tal igatahes ei olnud

SEB Eesti Ühispanga juures oli uksest vasemale poole end kindlasti väsimusest tingituna pikali visanud üks tore Eesti kodanik, ja teisel pool, peauksest paremale oli pikali visanud end ka porgand-paljas prostituut, kes tõenäoliselt oli kiimas, kellel, arvestades tema näoilmet ja ilusaid punaseid huuli, üsna kindlalt ka näkkas.

Kuid mis seal ikka, aitab lollist lobast. Allpool on väikene galerii kõikidest lumekujudest, kelle soov oli saada pildile, et siis pääseda Ailari avalikku interneti päevikusse

Janise kohta ma öelda ei oska, seda tuleks küsida tema endi käest, kuid minule meeldisid enim lumememm koeraga ja karuema või karuisa lapsega. Et piltidel ei oleks ainult lumekujusid, tegin ühe kaadri ka Veski Trahterist, mis pimedas särab sama kenasti nagu jõulude ajal New Yorgis Rockefeller Keskuse jõulupuu.

Täpsustuseks veel nii palju, et lumekujud võivad olla veidi sulanud ja kehvas seisus, sest pildid on võetud vähemalt 24 h hiljem peale nende valmimist. Ja Rockefelleri Keskuse pilt pärineb siit: sullivanlibrary.files.wordpress.com/2011/12/.
Samuti, kui pildid on suured (ei ole täielikult nähtavad) esialgsel klikkimisel ja vaatamisel, tehke sellel paremaga klõps, valige “Avage link uues aknas” või “Avage link uuel kaardil” ja näete seda paremini.

Kuid kuidas võeti sulailma vastu Teie kodukandis? Jagage muljeid kommentaariumis!