Lumine Saaremaa

/ jaanuar 21, 2016/ Loodus, Pehmed & karvased/ 0 kommentaari

Üle pikkade-pikkade aegade – tere. Mina olen Crenna. Ehk mäletate mind veel? Just, mina olen see väike must-valge kutsakene, kelle Ailar ja Armsake omale 1,4 aastat tagasi võtsid. Ma eriti kirjutada ei viitsi, see on rohkem Ailari teema, sest tema tahab kirjutamise ja oma blogi arendamisega vaeva näha, mistõttu tuleb minult siia bloggerisse vähem postitusi kui Ailaril ja Aarne Toompargil kokku, ent täna tahtsin väga kirjutada, oma arvamust avaldada, sest eile hilisõhtul nägin, kuidas minu suurimad lemmikud, milles alati mängida ja püherdada tahan, minema veeti – kõrged lumehanged. Pistsin pea lumme, nuuskisin ja turtsusin, siis võtsin pea lumest välja ning olin nagu lumememm. Väike, aga valge. Kurb Ei, nii nõrk tüdruk ma ka ei ole, et niuksuma hakkan, lihtsalt olen nukker, sest lumehanged viidi minema. Õnneks on lumi maas alles ja paar tundi tagasi sadas seda ohtrasti ka juurde. Õnneks saan lumes ikkagi mängida. Kuid enam ei saa lumehange joosta ja haukuda, et “mina olen lumekünka kuninganna, kõik ülejäänud aga sitalabidad” Aga mõtlesin siin pikkamisi, mida teha ning leidsin, et ainus lahendus lume tagasisaamiseks on kaevata Kuressaare linnavalitsus riigikohtusse ja kui vaja, siis ka Euroopa Loomaõiguste Kohtusse… Loodame, et võidan! Kes soovivad mind selles julmas, aga mitte verises võitluses aidata, siis tule Linnavalitsuse ette piketeerima jaanuarikuu viimasel päeval. Aasta võite ise valida
Ja nii minu päevad hommikust õhtusse lähevadki – käin kolma korda päevas õues vähemalt 30 minutit, kuigi tavaliselt käivad Ailar ja Armsake minuga pikemalt. Näiteks teisipäeval uurisin üle pika aja, mida saarlased kesklinnas toimetavad ja mis seal üldiselt toimub. Kõik oli lumine. Oi mulle meeldis. Ma jooksin ja nuusutasin, siis jälle jooksin. Lumi on lihtsalt asi, mis mulle meeldib. Ma olen nagu see Ailari kirjutatud Piparkook, kes üle kõige maailmas nautis lund. Siis nägin veel 8 kuist labradori, kes mulle kuigi hästi ei meeldinud. Ei teagi, miks. Aga ma tegin häält. Haukusin ta peale. Siis läks perenaisega minema.
Aga mis seal ikka. Mu mõtted hakkavad otsa saama. Mina lõpetan selleks korraks ja annan kirjutamise võimaluse Ailarile, kellele see kõige rohkem meeldib. Olge tublid ja ärge unustage olla viisakasd ja sõbralikud, nagu mina.
Siin teile vaatamiseks ka mõned pildid minust ja loodusest
Ja muideks, ärge unustage valahendamast teste, mille Ailar tegi Leiate need “Meelelahutuse” alt