Maksakaste Rehunubo moodi

/ november 24, 2017/ Mupsiku Õhtuköök/ 0 kommentaari

3 tundi hiljem (loe: päeval) peale suurkoristuse algust tekkis mingisugune sisemine kihk järjekordselt köök Armsakese, kellega meie omavahelised suhted ei ole sellised, nagu need olid näiteks kaks või kolm kuud tagasi, käest enda valdusesse võtta, et taaskord proovida midagi, mida ma veel kunagi teinud ei ole või mida tegin viimati kümme või enam aastaid tagasi… Nende paljude toitude hulka, mida viimati valmistasin rohkem kui 10aastat tagasi, on maksakaste. Ja tunnistan ausalt, et erinevalt mitmest tuttavast mulle maksakaste, nagu näiteks hakklihakaste või böfstrooganov, väga maitseb .

Tänase päeva maksakastme valmistamine oli hea võrdlus ajale, mil seda viimati tegin, et näha, kui hästi või halvasti mul see välja tuleb .
Esmalt alustasin kastmest, mitte kartulite koorimisest-keetmisest, nagu arvatavasti enamus teevad. Enne maksa tükeldamist tuli see raibe üles sulatada, kuna tükk aega on ta veetnud oma elupäevad külmari kõige pimedamas ja Arktikale sarnases külmemas sügavuses. Peale edukat sulatamist pesin-leotasin liha läbi külma veega.
Seejärel tükeldasin maksa tükkideks. Ning seejärel läks noa alla tervelt 1 sibul, millel oli noaga torkimisest nii valus, et pani mu lausa nutma ja endale kaasa tundma , mistõttu sibula teine osa sai noa teravaid torkeid tunda Armsakese poolt, kes samuti kohe peale tükeldamise lõppemist nagu tita töinama kukkus . Kui sibul tükeldatud või hakitud, sai lastud pann kummaks, selle peal sulamas Delma vähese rasvasisaldusega margariin, mille sees sibulatükid kuumutasin ja alles siis maksatükid juurde lisasin. Segasin korralikult. Seejärel peale näpuotsaga soola lisamist ja rahulikku segamist pigistasin otse pakist umbes 100g hapukoort peale nii, et oleks kaetud kõik maksatükid. Ja endiselt segasin hoolikalt edasi. See väga tähtis osa, ärge seda kindlasti ära unustage! Alles nüüd, kui pannitäis maksa- ja sibulatükke mõnusalt praetud, sai hakatud mängima jahu ja veega, sest piima polnud . Kannu esmalt paar lusikatäit jahu (ma kasutasin Tartu Milli Kalewit), selle peale vett ja lusikaga segatud. Kui tükke polnud, sai kogu kannutäis valatud pannil olevale sisule ning seegi hoolikalt segatud. Viimasena lisasin kaks Maggi kanapuljongikuubikut ja endiselt segasin, segasin, segasin… Senikaua, kuni kaste hakkas keema. Ja kui juba kees, siis voilaa! – valmis nagu naksti .
Nüüd, kus kastmeke rahulikult pannil jahtub, sai teise panni peal, mitte ahjus, ära praetud Oskari ahjuvorstid, mis päris hästi kartuli ja maksakastme kõrvale koos Tess teega sobivad. Ning alles nüüd sai järjekorras viimasena ette võetud kartulite koorimine ning nende keetmine.
Tunnistan ausalt, et kastmed ei ole kunagi olnud mu kõige õnnestunumad toidud. Paraku ei õnnestunud seegi kaste nii, nagu ma seda soovisin : maitse ei ole üldse minu jaoks hea, samas ei saa väita, et see mingi lurr oleks. Alati jääks nagu midagi puudu . Ka ei ole kastme välimus üldse sobilik kastmele, vähemalt nii näen olukorda mina. Kaste, nagu iga teinegi toit, peab olema piisavalt vedel ja ainuüksi juba peale vaadates väljakutsuv. Sööma kutsuv! Hingele ja südamele ja maitsemeelele väljakutsuv ja kosutav!
Kahjuks, nii kurb kui see ka ei oleks, ei ole seda väljakutsuvat ilmet mitte kuidagi saavutatud .
Kuid eks ühesugused toidud valmivadki inimestel erinevalt. Kellel paremini, kellel mitte nii hästi.