"Marley & Me"
Täna näib tulevat kena ilm, kui arvestada päikesepaistet ja ilusat valget vaipa, mis õues katab igat maalappi ja igat kivikest, nii suurt kui väikest, igat puuoksa ja igat majakatust, kuid mitte arvestada lõdisema ja korterit järgmisel päeval peale kütmist külmkapiks ajavat külma, mis viimase nädala jooksul on olnud kui Antarktis, ainult paarkümmend miinuskraadi vähem kui Antarktises. Seetõttu leidsin, et mu plaanitud postitus “Marley ja mina” raamatu kohta on just praegune kellaaeg see õige aeg, mil sellel pikemalt peatun.
Lugu, nagu näitas ka filmis, mis just selle raamatu põhjal valminud, saab alguse 15 kuud hiljem peale Jenny ja John Grogani abiellumist, kui noor abielunaine suretab esialgu endalegi teadmata põhjustel välja John’i ostetud taime. Ja ühel hetkel otsustavad nad võtta omale mitte elevanti ega kaelkirjakut, vaid koera – labradorikutsika -, kes saab omale nime laulja Bob Marley järgi Marley (või nagu John teda vahepeal nimetas – Groganite Majesteetlik Marley Churchill Roadilt). Väike ja nunnu kutsikas osutub aga noorpaari ehmatuseks üliaktiivseks, lausa paratamatuks energiapommiks, kellele sobivad närimiseks nii diivanikatted, padjad, saapad, telefonid kui garaažiseinad ning kes paneb proovile ka kõige tugevama närviga koertetreeneri.
“Marley ja mina” (originaaltiitel: “Marley & me: life and love with the world’s worst dog”) ei ole tavaline lugu. See on liigutav ja humoorikas lugu inimestest ja loomast, kellel on ühine elutee, tõusude ja languste, naeru ja pisarate, rõõmude ja südamevaluga.
Üldiselt loen raamatuid väga vähe, enamasti on nendeks Erle Stanley Gardner ja Agatha Christie ja veel mõne krimka autorite kriminulle ja Gerald Durrelli teoseid ning vahetevahel, kui tõesti satub kätte midagi lugemisväärset, ka armastusromaane. Kuid see raamat, mis viimastel lehekülgedel sisaldab autori järel- ja tänusõnu ning intervjuud John Groganiga, oli midagi, mis pani ennast lugema. Elujooksul olen kolme-nelja päevaga (olnud ka juhuseid, et ühe päevaga) läbi lugenud ainult Gerald Durrelli mõningad teosed (“Kõnelev Karp”, “Loomad Minu Kellatornis”), ent nüüd on selles nimistus ka “Marley ja mina”.
Raamat on hea. Ma vist ei saa öelda, et väga hea, aga saan kindlalt väita, et hea. Raamatu autor – John Grogan – tuletas selle teosega meelde mulle minu koera, kes kaks ja pool aastat tagasi vanadusse suri, eluaastaks 14. Minu koer – Kudi, kuigi mina tavatsesin teda kutsuda hüüdnime järgi, mille talle panin – Kudi Tudi Lutt, ei olnud küll diivanite ega telefonide sööja ega garaažiseinte lõhkuja, kuid oli ülimalt intelligentne, tark ja osav, hooliv ja kui vaja, ka kuri, mis enamasti oli suunatud kõikide nende vastu, kes suuremal või vähemalt määral üritasid mulle kurja teha. Kudist kirjutan veidi pikemalt kevadel. Suundudes aga tagasi raamatu juurde, siis minu jaoks olid teoses head sõnastused. On nalja ja naeru. Mis mulle eriti meeldisid, olid autori arvamused koera mõtete kohta mõningatel juhtudel, mille ta lugejatele serveeris kui Marley monoloogi . Samuti meeldis mulle raamatu üldine eestikeelne tõlge, mille on valmis vorpinud Faina Laksberg. Mina ei nõustu nendega, kelle arvates on Faina teinud halba tõlketööd. Sugugi mitte. Tema kohati pikad ja keerulised laused, hea huumori edastamine on tehtud hästi. Mulle meeldib, kui autorid suudavad luua keerulisi lauseid. Mis veel silma hakkas ja mida isegi mulle raamatuid kirjutades meeldis, oli võrdlemine. Ka selles teoses on seda ette tulnud. Õnneks ei ole seda palju, aga minu rõõmuks ka mitte liiga vähe. Ainus võrdlus, mis ajapikku häirima hakkas, oli mingi liigutuste või tegevuste võrdlus püssikuuli liikumiskiirusega. Ma ei tea, kas autor on seda tõesti mitmel korral kasutanud või ei, aga leian, et siinkohal oleks tõlkija võinud leida mingi kompromissi. Jah, ega püssikuulile (võrdlusena) vist eriti sünonüüme ei leidu, aga midagi oleks ehk siiski välja nuputanud.
Raamatu lõpp oli kurb. Ükski asi ei ole igavene, ka ükski elusolend ei ela igavesti ja nii saabus Groganite peresse see kurb päev, kui hüvasti tuli jätta Marleyga. Marleyt tabas maokeerd, mis koertele on äärmiselt ohtlik. Ja lõppu oli kurb lugeda, nii nagu oli kurb vaadata filmi lõppu. Mis südame veel pehmemaks ja meele kurvemaks tegi, oli paber, kuhu Conor oli joonistanud südame, mille alla kirjutatud: “Marleyle. Ma loodan, et sa tead, kui väga ma olen sind kogu elu armastanud. Sa olid alati mu kõrval, kui ma sind vajasin. Mis ka ei juhtuks, ma jään sind igavesti armastama. Sinu vend Conor Richard Grogan.”
Seda oli väga ilus lugeda. Öeldakse küll, et mehed ei nuta, aga ega meiegi siis tugevast rauast ole tehtud, kuid minu, nagu ka filmi lõpp, ajas nutma. Mis aga perekonna juures mulle meeldis, oli nende austus ja armastus koera vastu suur, olenemata viimase pahategudest.
Siinkohal nõustun autori sõnadega, kus ta mainib, et koeral on poogen, kas oled tark või loll, rikas või vaene. Kingi koerale oma süda ja ta kingib sulle enda oma. See oli ilusa raamatu ilus lõpp.
Igatahes nii raamatut kui filmi, mis ei olnud sugugi halvem kui raamat, soovitan kõigil lugeda ja vaadata. Filmi vaatamiseks ja raamatu lugemiseks kuluv aeg on seda väärt.
Ma ei tea, kui palju lugejaid sellel blogil on, kuid lugejatele on mul varuks veel üks üllatus, mis seotud “Marley ja mina” autoriga. Sellest aga siis, kui on käes õige aeg ja kui mul on võimalus seda postitust teha. Seega – olge valvel! 