Juulikuu hommik. Väljas on maanteedel poriloigud, puulehtedelt kukub iga viie sekundi tagant maha üks vihmapiisk. Tuul puhub ainult 5 m/s.
Maris Press – Jüri Pressi, Eesti rikkaima, uhkeima ja natukene ülbe mehe tütar on Saaremaa Ühisgümnaasiumi 12. klassi abiturient, kellele meeldib kergejõustik, pallimängudest korvpall ja jalgpall ning aeroobika. Neiu käib iga päev peale tunde koolivõimlas aeroobikat harjutamas, teinekord õpetajaga, vahetevahel aga õpetajata. Vabal ajal peab ta olema kahjuks kodus, vaadates telekat või suheldes MSN-is sõprade ja sõbrannadega. Isa keelab oma tütrel peale kooli sõpradega väljas logelemise seoses mehe murega, et tütar võidakse röövida, tappa või sattudes kohalikesse kampadesse, kes käivad poodides ja muudes taolistes asutustes röövimas ning kes niisama bussijaamades suitsu teevad ja möödaminejaid narrivad ning arvatavasti ka röövivad.
„Mida teed kullake?“ küsis mees, vaadates tütrele armsalt otsa ja tundes neiu tegevuste vastu huvi.
„Mis sinuga juhtunud on, isa?“ küsis neiu hämmeldunult vastu. „Sa ei tunne ju kunagi huvi mu tegemiste vastu.“
„Ma tahan… sooviksin sinuga lähedasem olla. Me räägime harva. Õigemini karjume. On see siis keelatud?“
„Ei ole, isa. Tegelikult on mul heameel, et mu tegemiste vastu huvi tunned. Oli ka ükskord aeg.“
„Mida siis teed?“ tundis isa huvi.
„Vaata, mäletad, kui küsisin nõu, kuidas kriminaalromaani kirjutada? Pidime kirjandusetunniks pinginaabriga kirjutama lühikrimka. Mõtlesin sellest oma versiooni teha.“
„See on ju tore, et omale hobi leidsid. Mis veel teed?“
„Räägin Skype’is Kariniga. Näed? See on veebikaamera, mis meie vestluse salvestab ja näeme selle akna kaudu üksteist.“
„Vat see tänapäeva tehnika on alles kaugele arenenud,“ muigab Jüri.
Samal ajal, kui issi tütrega arvutis aega veedab, valmistavad perekonna kokad õhtusööki.
Kogu pere toidu eest vastutab peakokk Ave, kelle ülesandeks on peale toidu valmistamise hoolitseda korra eest köögist ning hoides silma peal teistel kokkadel, et nad midagi nässu ei keeraks.
Aednik Sven, kelle suureks kireks on kaelakettide kandmine, on Presside juures töötanud juba 2aastat ning tal on pereisa ning peretütrega väga lähedased ja soojad suhted. Ta on Jürile ja Marisele suurema venna eest.
Sohver Mardo, endine iluuisutaja, on olnud Presside autojuhiks juba 5aastat.
Marise uksele koputatakse ja Ave teeb ukse lahti ning piilub sisse ja palub pererahvast sööma.
„Kohe tuleme, lõpetame isaga siin enne ära,“ mainis Avele Maris, ja vaadates uuesti arvuti ekraani.
„Olgu lähme nüüd, pärast tegeled edasi.“
„Olgu, isa.“
Jüri ja Maris tõusid püsti ning läksid alla korrusele sööma. Ent veebikaamera jäi tööle mõlemal tüdrukul.
Peale söögi söömist läheb Maris ülesse tagasi oma tuppa, ja vestleb seal Kariniga edasi, pannes oma krimiloo peale salvestamist kinni.
„Kas sa homme videokaamera võtad kaasa?“ tundis Karin huvi.
„No ikka võtan. Isaga on räägitud, ta lubas mul su sünnipäevale tulla. Kuidas ma siis saan su sünnipäeva linti võtmata jätta?“
Neiud soovivad üksteisele head ööd ning lähevad magama, ent Maris unustab taaskord veebikaamera tööle.
„Sandy, too ära!“ sõnas Zeldis oma koer Sandyle, kellele ta viskas lendava taldriku. Sandy on selles juba väga osav.
„Ei viitsi enam jah?“ küsis mees koeralt ja jätkates, „läheme siis tagasi koju.“
Zeldis on pikka, nii umbkaudu 185 cm pikkune õrnade vuntsidega mees, kellele meeldib kartulid hakklihaga, Aura mahlad ja maasikatee ning kes käib oma koeraga mängimas koerte mänguväljakul, mis asub tema majast umbes poole kilomeetri kaugusel.
„No näed, olemegi kodus!“ lausub Rene, vaadates koerale otsa, mille peale viimane saba liputama hakkab ning seejärel ukse kinni lükkab.
Detektiiv annab kutsale süüa, läheb ise laua taha ning hakkab vaatama „Seitsmeste Uudiste“ kordust.
Samal ajal tuduvad kodudes rahulikult Jüri, kes norskab hullemini kui detektiivi ema, ja Maris, kellel on kaisus oma lemmikkaru, millele ta 5aastaselt pani emaga, kes nüüd on surnud, nimeks Kaisu. Kaisuta ei käi neiu mitte kusagil…
Järsku on neiu akna taga kolin, aken tehakse lahti ning vaikselt hiilib sisse keegi, kellel on must mask ees ja kilekindad käes ning läheb tütarlapse muusikariiuli juurde, tuhnib seal mõni aeg ja kaob siis vaikselt akna kaudu minema, võttes kaasa Terminaatori muusikaplaadi „Head uudised.“
Käes on hommik. Kell on 06.00. Rikka perekonna kokad katavad lauda. Maris tõuseb ka voodist üles, pannes Kaisu voodisse ja kõmbib rahulikult, silmad poolkinni, vannituppa. Käib dušši all ning peseb seejärel ära hambad. Läheb siis oma tuppa, paneb kooliriided selga, võtab koolikoti kaasa ning marsib nagu uhke sõdur söögituppa. Sööb toidu ära ja läheb seejärel ilusa valge limusiini sisse, mida juhib perekonna autojuht Mardo. Väravad tehakse lahti ja uhke valge limusiin sõidab väravast välja, keerab paremale poole, võttes suuna kooli poole.
„Mardo, palun mine tagasi!“ hüüab Maris järsku masina tagaistmelt. „Unustasin kaamera maha!“
Mardo ka teeb seda. Marise majast umbes 500 meetri kaugusel on üks kõrvaltee, mille ääres on palju puid ning põõsaid. Selle tee peal seisab kolm musta mikrobussi, mis peidetud puude-põõsaste varju ja oodates midagi… Või kedagi!
„Punane rühm, mis sul seal toimub? Kuhu limusiin jääb?“
„Punane rühm Kollasele rühmale, limusiin keeras otsa ringi! Mida teeme?“
„Jääge kohtadele, masin tuleb kindlasti tagasi!“
Maris jookseb tuppa, võtab oma toast videokamera, ega pane tähelegi, et öösel külas käinud külaline oli jätnud akna praokile ning et ta plaadiriiulilt on Terminaatori plaat kadunud.
„Miks sa kooli pole läinud?“ küsis isa Mariselt.
„Unustasin kaamera maha. Täna ju Karini sünna!“ lausus Maris vastu, pannes samal ajal kaamerat tööle, et kontrollida kas masin ikka vunkab.
„Ahjaa, unustasin! No soovi talle minu poolt ka õnne!“
„Saab tehtud!“
„Mine juba, Mardo ootab!“
Maris istus autosse ning võeti suund kooli poole.
Masin on sõitnud 300 meetrit.
„Punane rühm Kollasele rühmale, objekt asub teist 200 meetri kaugusel!“
„Selge! Sinine rühm, olge valmis!“
Mardo on saanud sõita umbes 450 meetrit. Autojuht vajutab järsult pidurit.
„Mida…! Kas saan teid kuidagi aidata?“
„Tegelikult saate küll! Ma võtan selle noore neiu kaasa, kui te ei pahanda!“
Seejärel kõlas lask ja Mardo lasti maha.
„Appi!“ karjus hirmunud neiu, tehes auto ukse lahti ja joostes masinast välja, lastes töötava kaamera suure himuga lahti, mis kukkus pingi alla, kus neiu istus.
„Sinine rühm, pange tüdruk autosse ja minge meie kohtumispaika!“
Valge limusiin jäeti maanteele keset teed, kõik neli ust pärani lahti.
Nimetatud kohas oli 20 minutit vaikust. Mööda ei läinud ühtki hingelist. Ei jala, rattaga ega autoga. Pool tundi hiljem sõitis samast kohast mööda juhuslik auto. Pereauto, milles oli mees, naine ning kaks last.
„Peatu, kullake! Vaatame, mis siin juhtunud on!“
Naine läks mehega autost välja, ent lastel keelati masinast väljuda. Nad läksid limusiini uurima. Naine uuris tagant, mees eest.
„Kullake, helista politseisse! Juht on maha lastud!“ teatas härra ehmunult.
Politsei jõudis kohale 15 minutiga. Auto leidnud mees-naine ootasid ära politsei. Terve tee oli vilkuvaid ning undavaid sini-valgeid autosid täis, ligi 10 mundrikandjat, neist igaüks otsis limusiini üksipulgi läbi. Kuid miskipärast kaamerat nad ei näinud, mis oli noore hirmunud neiu käest maha kukkunud ning pingi alla läinud.
Samal ajal on kooli juures Karin juba mures, miks ei ole Maris kohale jõudnud. Neiu hakkas ju rohkem kui pool tundi tagasi liikuma. Marise isa on kodus ning valmistub minema tööle. Härra teeb välisukse lahti ja hakkab välja astuma.
„Härra, teile on telefon!“ lausub teenija, kes telefonile vastas.
Järgneb…
Autor: Ailar